Kui peenise sisemine närvivõrgustik kaardistati juba pea 30 aastat tagasi, siis naiste naudinguelund on jäänud teadusmaailmas pikalt vaeslapse ossa. Elundi uurimist pärssisid sajandeid naiste seksuaalsust saatvad kultuurilised tabud, vahendab The Guardian.

Klassikalistesse anatoomiaõpikutesse jõudis kliitor alles 20. sajandil. Seejuures nimetati isegi 1995. aastal ilmunud "Gray anatoomias" kliitorit ekslikult lihtsalt peenise väiksemaks versiooniks. Uuringuga mitte seotud Melbourne'i uroloogi Helen O'Connelli sõnul on meditsiini- ja teadusringkonnad kliitorit ühiskondliku teadmatuse tõttu liiga kaua eiranud.

Uued üksikasjad

Varasemad uuringud väitsid, et kliitori peamine selgmine närv muutub välisele kliitoripeale ehk nähtava tipu poole suundudes järk-järgult peenemaks. Järeldus tehti peamiselt lahkamiste põhjal, kus teadlased ei suutnud pisemaid kudesid inimsilmaga lihtsalt eristada. Uuringuga mitte seotud St George'i ülikooli anatoomiaosakonna juhi Georga Longhursti sõnul on kliitoripea närvide lõpmeid tavalise lahkamise käigus täiesti võimatu näha.

Nüüd õnnestus Amsterdami ülikooli meditsiinikeskuse uurimisrühmal eesotsas Ju Young Leega see lünk viimaks täita. Samuti tõid nad ilmsiks  elundi keerukuse. 

Töörühm uudistas kahe surnud inimese vaagnapiirkonda. Tavalistest haigla aparaatidest jäi piisava sellise täpsuse saavutamiseks väheseks ja proovid viidi Prantsusmaale Euroopa sünkrotronkiirguse keskusesse. Sealne võimas osakeste kiirendi võimaldas kasutada faasikontrast-tomograafiat ja kõrge energiaga röntgenkiiri, mis eristab pehmeid kudesid mikromeetrise täpsusega. Uus meetod tõi nähtavale üksikasjad, mis jäävad tavapärastel piltdiagnostika meetoditel tabamatuks.

Teadlased lõid kudedest ruumilise mudeli. See näitas, et närvid ei hääbu, vaid moodustavad kliitoripeas keeruka puutaoliselt hargneva võrgustiku. Suurimate närvitüvede läbimõõt ulatub sealjuures 0,7 millimeetrini. Uuringu juhtivautori Ju Young Lee sõnul näevad nad nüüd ajaloolise läbimurdena esmakordselt kliitoripea sisemuses peituvate närvide ruumilist kaarti.

Lisaks kliitoripea sisemuse paljastamisele leidsid teadlased ootamatuid närviharusid mujaltki elundi ümbrusest. Selgus, et osa närvidest ulatub kliitorist kaugemale ja jõuavad välja lausa häbemekingule. Teised harud liiguvad aga kliitorikapuutsini, mis katab kliitoripead. Uuring näitas ühtlasi, et mõned tagumised häbemenärvid ulatuvad häbememokkade nahavoltideni ja kliitori keha külgmiste osadeni.

Mõtteainest kirurgidele

Arvatust laiema närvivõrgustiku avastamine muudab otseselt seda, kuidas peaksid kirurgid naiste vaagnapiirkonnas lõikusi tegema. 

Ruumiline närvikaart on hädavajalik muu hulgas ümberlõigatud naiste  taastavateks operatsioonideks. Maailmas elab praegu üle 230 miljoni naise ja tüdruku, kelle suguelundeid on kultuurilistel põhjustel kirurgiliselt moonutatud. Ligi veerandil taastava lõikuse läbinud naistest on ka hiljem raskem orgasmi saada. Seetõttu aitab täpsem arusaam närvide paiknemisest säästa olulisi kudesid ja vähendada tüsistuste riski.

Uuring on oluline ka üha enam leviva ilukirurgia ohutumaks muutmisel. Viimastel aastatel on plahvatuslikult kasvanud häbememokkade vähendamise ehk labiaplastika populaarsus. Varem arvasid arstid, et teatud piirkondi võib ohutult lõigata. Nüüd aga näitavad uued pildid selgelt, et närviharud ulatuvad ka nendesse ohutuks peetud piirkondadesse. Taoline ruumiline info aitab kirurgidel operatsioonitehnikaid täiustada ja ennetada pöördumatute närvikahjustuste tekkimist.

Uuringul on siiski ka mõned kitsaskohad. Esiteks oli valim väga väike, piirdudes vaid kahe eaka doonoriga. Tulemused ei pruugi täielikult peegeldada nooremate naiste anatoomiat ega näidata inimeste loomulikke erinevusi. Teiseks keskendus töö ainult somaatilisele ehk kehalisele närvisüsteemile, jättes kõrvale tahtele allumatu autonoomse närvistiku.

Soovides mõista täpsemalt orgasmi anatoomilist alust ja toetada laiemalt naiste seksuaaltervist, on edaspidi tarvis põhjalikumaid uuringuid. Närvide funktsiooni ja asukoha täpne tundmine annab arstidele paremad võimalused aidata inimesi, kes maadlevad seksuaalhäiretega. Helen O'Connelli sõnul aitab elundi stimuleerimise kaudu erutuse ja orgasmini viiva sensoorse mehhanismi tundmine parandada laiemalt inimeste heaolu, tervist ja suhteid.

Uuringu esmaversioon on leitav võrguvaramust bioRxiv.