Reageerides sõnale mälu, tungivad sellessesamasse mällu mõtted isiklike meenutuste asukohast või tehnilisemast andmehoidlast. Oleme mälu olemasoluga sedavõrd harjunud, et ei näe selle tegelikku olemust. Mälu pole ju lihtsalt midagi, mis meil on. Meie olemus ise on mälu. Kõik vähegi oluline sõltub mälu olemasolust.

Me ei saa liikuda, teadmata, kus olime hetk tagasi. Me ei saa otsustada, mida edasi teha, ilma et ei võrdleks seda juba toimunuga. Üks pluss üks saavad kokku mälus, mis sisaldab kahte ühte jne. Isegi mõtlemine ei toimu kusagil mujal kui mälus.

Meie kehas toimuv ainevahetus on olemuslik pidev võrdlus sellega, mis oli enne, mis on parajasti ja mis peab muutuma. Meie enesekäsitlus ja identiteet on autobiograafiline mälu. Oleme oma kogemuste ja mälestuste kogum. Mäluta inimene ei teagi, et ta eksisteerib.

Tulevikutehnoloogia mõtteeksperimendis, milles nutikas raudvara õpib tohutu kiirusega ja asub ennast sama kiiresti uuendama, sünniks igavene elu. See tähendab, et elutsükkel võib olla alla sekundi, aga kuna sama kiiresti sünnib samast kohast asemele uus ja nutikam, võib rääkida lõppematust elust. Välja arvatud juhul, kui mälu tühjendada. Siis ei tea uus mudel endast midagi ega mõista isegi kohese lõpu tähendust.

Teistest loomadest eristab inimest võime kasutada välist mälu. Me ei avasta maailma iga sünniga uuesti. Kultuuri tehnilistes kihtides edastatakse üle põlvkondades kogunenud teadmisi. Inimese areng alates primitiivsetest esivanematest kuni linnu ehitava tsivilisatsioonini rajaneb täielikult andmete säilitamise võimel.

Ometi on meie kollektiivne mälu hirmutavalt habras. Kõikide riikide arhiivid võitlevad mälu hoidmise nimel katkematult, jäädes ajale siiski alla. Paberi murenemisega kaovad ajaloolised andmed, magnetlintidele loodud osakeste korrastatus hajub, fotode ja filmide keemilised struktuurid lagunevad ning isegi 20. sajandi lõpu pealtnäha hävimatuks peetud CD-sid hävitab keemilis-füüsikaline kettamädanik. Oleme mälust sõltuv loomaliik, kelle tulevik ripub võrdlemisi hapra mälu küljes.

Seetõttu on Viini Tehnikaülikooli teadlaste saavutus olulisem, kui võiks arvata. Neil õnnetus arendada tehnoloogia, mille abil graveeriti bakterist väiksemale pinnale taaskasutatav QR-kood. Füüsiline teabekandja on nii väike, et tavalise mikroskoobiga seda ei näe. Lugemiseks peab kasutama elektronmikroskoopi. Väikesed mõõtmed on iseenesest hea saavutus, aga selles pole midagi erilist. Tähelepanu väärib vastupidavus.

QR-kood graveeriti õhukesele keraamilisele kilele, millega kaetakse suure jõudlusega lõikeriistu. Seega on tegemist erakordselt vastupidava materjaliga. Selline füüsiline mälu ei vaja energiat ega hooldust. See talub äärmuslikke tingimusi kasvõi kosmoselaeval ja püsib muutumatuna sajandeid, potentsiaalselt palju kauem kui kõik, millele seni oleme midagi talletanud. Oleme jõudnud peaaegu mäluni, mis ei allu aja diktaadile.

Uudse arenguga kaasnevad varasemast elust puudunud küsimused. See tähendab, et nende vastus ei asu meie mälus. Temaatika on vähem tehniline ja rohkem inimlik. Kipume unustama, mis juhtub, kui ei saa unustada. Oleme juba kogenud, mis juhtub, kui mälu muutub liiga vastupidavaks. Liiga pikk mälu ei lase muutuda. Võõrad teavad midagi aastakümnete eest internetti talletunust ja see kujundab nende käitumist tänaseks muutunud inimesesse. Teinekord ei suuda inimene vabaneda ajale jalgu jäänud rollist jne.

Sestap on unustamine omane igale süsteemile, sh bioloogilistele, kultuurilistele ja ka tehnoloogilistele. Aeg pehmendab minevikku ja vabastab tuleviku. Riigi ajalugu ei hinda ümber mitte ainult poliitikud, vaid terved ühiskonnad unustavad oma varasemast loost nii halva kui ka hea.

Seepärast ei ole maailm, milles midagi ei kustutata, lihtsalt täpsem ega detailsem. See on teistsugune. Omades tsivilisatsioonist kauem kestvat salvestusruumi, võime unustamise unustada. Sellises maailmas minevik ei kustuks, vaid kuhjuks. Mälu lakkaks olemast valikuline ja muutuks täielikuks.

Huvitav, kas see teeks meid targemaks või ettevaatlikumaks? Kas muutuksime vastutustundlikumaks või julgeks vähem tegutseda? Meie heaolu on sõltunud võimalustest edasi liikuda. See on olnud liikumine, milles jäävad maha mälestused, asjad ja isegi inimesed. Mitte hävitades, vaid lastes mälestustel tuhmuda.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".