"Me küll kirume igasugu automakse ja keskkonnanõudeid, aga sellest on ka kasu olnud – õhk on palju puhtamaks läinud," sõnas Tartu Ülikooli keskkonnatervishoiu professor Hans Orru saates "Labor". Professor toetub oma hinnangus hiljuti ajakirjas Environmental Research ilmunud tööle.

Orru võttis koos Triin Veberi ja oma väliskolleegidega vaatluse alla seitsme Põhja-Euroopa linna elanikud, keda on jälgitud juba alates 1990. aastate algusest. Teadlased tuletasid enam kui 16 000 täiskasvanu koduaadressi põhjal täpsed õhusaaste näitajad ning analüüsisid satelliidipiltide abil nende elupaiga rohelust.

Pikaajalise tervisemõju ja suremuse hindamiseks kombineerisid nad elukohapõhiseid keskkonnaandmeid varasematest teadustöödest pärit riskihinnangutega, mille viisid seejärel kokku linnade üldise suremusstatistikaga.

Saasteainete kontsentratsioonid langesid aastatel 1990–2010 enamikus uuringus osalenud linnades. Kõige enam vähenes suurte peenosakeste (PM10​) tase, kukkudes keskmiselt 4,4 mikrogrammi kuupmeetri kohta. Samuti kahanesid peenemate osakeste (PM2.5​) ja lämmastikdioksiidi (NO2​) näitajad.

Need inimsilmale nähtamatud osakesed tungivad sügavale kopsudesse ja vereringesse. Pikaajaline kokkupuude saastega muudav inimesed vastuvõtlikumaks muu hulgas südame-veresoonkonna ning hingamisteedehaigustele.

Puhtam õhk aitas analüüsi põhjal säästa Rootsi, Taani, Norra, Islandi ja Eesti linnades aastas sadu elusid. "Selle uuringu juures on positiivne just see, et me näeme kõigest sellest juba reaalset kasu terviseandmetes. [...] Tartu puhul saame rääkida näiteks kümnekonna varajase surma vähenemisest," täpsustas Orru.

Paralleelselt õhukvaliteediga hindasid teadlased linnalooduse tervisemõju. Satelliidiandmetele tuginedes arvutasid nad välja taimkatte indeksi (NDVI) iga osaleja koduaadressi ümbruses. Uurijad vaatasid, kui tihe on taimestik 300 meetri raadiuses. "Satelliidiga on võimalik teada saada, kus roheala asub ja kui intensiivne see on," selgitas Orru. Mudelid aitasid selgitada, kas elanik puutub igapäevaselt kokku tiheda liikluse ja ahiküttega või asub tema kodu pigem pargi ääres.

Kodu vahetus läheduses asuvad pargid suunavad tugevalt inimeste igapäevaseid harjumusi. Inimesed saavad seal nii liikuda kui ka puhata, mis toetab füüsilist ja vaimset tervist. "Kui sa pead bussiga kuhugi rohealale sõitma, siis sa ei tea, kas täna ikka viitsid minna," kirjeldas professor. Kättesaadavad pargid hoidsid uuringu põhjal 20 aasta jooksul ära tuhatkond surma.

Kuigi andmetes esines lünki ja paljude linnade elukeskkond paranes, saavad omavalitsused töörühma sõnul astuda veel edasisi samme. Uurijad panid kokku hüpoteetilised stsenaariumid, kus õhukvaliteet vastaks täielikult Maailma Terviseorganisatsiooni 2021. aastal kehtima hakanud soovituslikele normidele. Tulemused näitavad, et sel juhul säästnuks riigid veelgi enam elusid.

Ainuüksi peenosakeste taseme alandamine uute piirmääradeni säästnuks 20 aasta jooksul lisaks üle 1500 inimelu. Arvestades, et samal 20-aastasel perioodil suri neis linnades ligi 50 000 tööealist täiskasvanut, hoidnuks puhtam õhk ära ligikaudu kolm protsenti kõigist tolleaegsetest surmajuhtumitest.

Puhtama õhu kõrval pikendaks linnaelanike eluiga ka see, kui omavalitsused arendaksid sihikindlalt rohealasid. WHO soovituste põhjal võiks elada iga inimene elaks vähemalt poole hektari suuruse rohelise ala lähedal. Teadlaste seas toetust koguva järgi võiks iga inimene näha kodust vähemalt kolme puud, elada pargist 300 meetri kaugusel ning elamurajooni puuvõrade katvus võiks olla vähemalt 30 protsenti.

Paraku seisavad paljud linnad silmitsi tugeva ehitussurvega. Näiteks Tartus on terava tähelepanu all Keskpargi ja Sanatooriumi pargi tulevik, kuhu kavandatakse uusi hooneid. "See on ilmselge, et kui sa pargi ära võtad ja ehitad sinna maja, mis on täpselt sama suur kui praegune park, jääb rohealasid vähemaks," lisas Orru. Iga uue arenduse puhul võiks otsida seega tasakaalu füüsilise elukeskkonna ja hoonestuse vahel.

Isegi kui uued asutused pakuvad inimestele vaimutoitu, ei tohiks need Orru arvates tekkida elutähtsate puhkealade arvelt. "Tegelikult on inimesi, kellele meeldib käia kultuurikeskuses, aga osadele inimestele meeldib käia rohealadel ja me ei tohi seda nendelt inimestelt ära võtta, kes tahavad kesklinnas lastega mänguväljakul käia," sõnas professor.

Omad kitsaskohad

Pikaajaliste tervisekasude hindamiseks ühendas teadlasrühm mitu suurt andmestikku. Uurimisrühm kasutas rahvusvahelise uuringu raames kogutud teavet, seostades koduaadressid atmosfäärimudelite ja satelliidipiltidega. Projektis osalenud inimesi küsitlesid teadlased perioodiliselt 1990. aastate algusest.

Teadustööl on siiski ka teatavad puudused. Uurijad arvutasid mudelite abil välja õhukvaliteedi näitajad kindlatel ajapunktidel ning eeldasid, et vahepealsetel aastatel muutus saastetase sujuvalt. Lisaks arvestasid mõõtmised vaid inimeste elukohtadega ehk ei arvestanud näiteks tööl või koolis veedetud keskkonnaga.

Omad probleemid tekivad ka satelliidiandmeid kaasates. Kuna Põhja-Euroopas on pilvituid päevi vähe, varieerub andmete kättesaadavus. Ühtlasi peavad teadlased arvestama kliimamuutustega. Suurenenud süsihappegaasi hulk soodustab taimede kasvu, mistõttu võib roheindeks tõusta pelgalt tihedama lehestiku, mitte roheala tegeliku pindala suurenemise arvelt.