Üldiselt arvatakse, et ammoniitidele sai saatuslikuks ookeanivee kiire hapestumine, mis toimus asteroidikatastroofi tagajärjel. Happelisem vesi kahjustas ammoniitide lubjast kodasid ja nad ei suutnud uute oludega piisavalt kiiresti kohaneda. Nüüd on rühm teadlasi eesotsas Toby Tyrelliga Southhamptoni ülikoolist selle seisukoha kahtluse alla seadnud.

Nad uurisid arvutimudelil mitut eri võimalust, kuidas asteroidi langemine võis täpsemalt ookeanide hapestumiseni viia. Näiteks suurtest metsatulekahjudest tingitud süsihappegaasi atmosfääri paiskumist ja sealt merevette lahustumist, aga ka kipskivimite aurustumist ja selle tulemusel tekkinud happevihmu.

Tyrell ja kolleegid kirjutavad Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes, et nende mudeldatud nähtuste toimel ei saanud merevesi küll tõenäoliselt nii palju ja nii järsult happelisemaks minna, et see saaks olla lubikojaga olendite üleilmse hävimise peamine põhjus.

Muidugi tekib siit kohe küsimus, et kui hapestumine polnud peapõhjus, siis mis oli. Selle jaoks on teadlastel juba varasemast ajast mitu vastusevarianti varuks. Näiteks võimalus, et asteroidikatastroofi tagajärjel õhku paiskunud ja sinna pikalt püsima jäänud tahmaosakesed ja muu pisipuru tõid Maa meredesse nii pilkase pimeduse, et sealsed ökosüsteemid ei pidanud sellele vastu.