„See kõik on selleks, et maksimaalselt suurendada meesisendi viljakust,“ ütles Adelaide'i ülikooli professor Sarah Robertson, kes viimased kümme aastat on tegelenud viljakusuuringutega. Üks tema uurimishuvisid on käsitlenud seemnevedeliku signaliseerivat mõju vastassugupoolele ehk lihtsalt öeldes – kuidas mõjutab sperma õrnemat sugupoolt.

Seda, et mehe seemnevedelik mõjutab molekulaarselt naise suguteesid, leidis Robertson oma uuringus juba 2005. aastal. Ühes hiljutises publikatsioonis toob Robertson välja, et seemnevedelikus sisalduvad valgud kutsuvad esile proinflammatoorsete tsütokiinide ja kemokiinide tootmise, mis omakorda suurendavad naise keha valmisolekut rasestumiseks.

Kõige paremini on sperma mõju vastassugupoolele näha muidugi palju uuritud äädikakärbeste (Drosophila melanogaster) peal. Isase seemnevedelik paneb emaseid rohkem sööma, munema ja teeb neid vähem altiks teiste isastega paaritumisele.

East Anglia Norwichi ülikooli reproduktiivmeditsiini uurija professor Tracey Chapman leidis oma hiljutises uuringus, et isased äädikakärbsed muudavad selektiivselt oma sperma koostist. Näiteks kui läheduses on isaseid konkurente, sisaldab sperma rohkem teatud sorti valke.

Chapman esitles möödunud nädalal Viinis toimunud Molekulaarbioloogia ja Evolutisooni Ühingu konverentsil oma teadustöö tulemusi, kus toodi ühe kindla spermas sisalduva valgu mõju naise geenidele. See valk avaldab tugevalt mõju naise geeniekspressioonile. Chapman väidab, et taoline sperma vahendusel toimuv keemiline signaliseerimine on loomariigis tavaline.

Inimeste, sigade ja hiirte suguteedele avaldab sperma mõju – see on juba varasemast teada. Küsimus on, kas see suudab mõjutada ka imetajatest õrnema sugupoole käitumises? Äädikakärbeste puhul see töötab, kuid kas ka inimeste puhul?

Tuginedes nii rahvapärimusele kui teaduslikule meetodile on väidetud, et sperma on suhteliselt kõikvõimas: muudab naise pärast seksi uniseks ning suudab tugevdada ka emotsionaalset sidet partneriga. 2002. aastal tegi Albany ülikooli biopsühholoog dr Gordon Gallup katse, milles uuriti 300 üliõpilast ning selgus, et neil naistel, kelle partnerid ei kasutanud kondoomi, esines oluliselt vähem depressiooni.

Äädikakärbestel mõjutavad seemnevedeliku proteiinid otseselt käitumist, kuna need pääsevad vereringe kaudu otse ajju. Chapmani sõnul pole emase isendi seisukohalt vaadatuna seemnevedeliku signaliseerimises midagi halba, kuivõrd see on tõhus viis keha ette valmistada järeltulija eostamiseks.

Inimeste puhul pole aga kindel, kas seemnevedelikus sisalduv molekulaarkeemia jõuab vereringesse. Aga Robertsoni hinnangul on küllalt tõenäoline, et teatud hormoonid jõuavad seemnevedelikust naise vereringesse küll. Robertson on mitmes oma uuringus näidanud, et seemnevedelik kutsub emakakaelas esile geeniekspressiooni, mõjutades muuhulgas immuunsüsteemi, ovulatsiooni, emaka sisepinna valmisolekut munaraku kinnitumiseks ning isegi embrüo kasvu.

Seemneevedelik on just kui „hall kardinal“, mis otseselt muutusi esile ei kutsu, kuid saadab signaali emakakaelale tootmaks molekule, mis mõjutavad kogu ülejäänud keha. Robertsoni uurimisrühm uurib praegu mikro-RNA mõju emakakaela geeniekspressioonile.

Chapmani, Robertsoni ja teiste viljakusuurijate tööde vilju kokku võttes võib oletada, et mida pikem on naise kokkupuude seemnevedelikuga, seda suurem on tõenäosus rasestuda.