USA-s asuva California ülikooli paleontoloog Robert Eagle uuris kolleegidega 32 munakoort. Neist analüüsi jaoks piisavalt hästi säilinuks tunnistati vaid kuut. Kolm koort oli varem omistatud tänapäeva Argentiina aladel elanud titanosaurustele ning kolm perekonda Oviraptoridae kuuluvatele ja Mongoolias elanud saurustele. Kui viimaste kehapikkus jäi reeglina ühe kuni kahe meetri vahele, siis titanosaurused võisid kasvada paarikümne meetri pikkuseks.

Töörühm lähtus sauruste kehatemperatuuri määramisel süsinik-13 ja hapnik-18 isotoobi vaheliste keemiliste sidemete osakaalust. Mida madalamal temperatuuril munade üheks peamiseks koostisosaks olev kaltsiumkarbonaat moodustub, seda sagedamini tekib haruldaste isotoopide vahel sidemeid. Viimaks võrreldi kogutud andmeid 13 tänapäeval elava linnu ja üheksa roomaja munade uurimisel tehtud tähelepanekutega. Analoogset meetodit on kasutatud varem sauruste hammaste põhjal nende kehatemperatuuri hindamiseks.

Eagle leidis, et titanosauruste kehatemperatuur oli umbes 37,6 °C ehk võrreldav tänapäeva imetajate omaga, mis on heas vastavuses tema kahe titanosauruste sugulasliigi kohta antud hinnanguga. Perekonda Oviraptoridae paigutuvate sauruste keskmine kehatemperatuur oli vaid 31,9°C, kuid siiski kõrgem keskkonnatemperatuurist, mis oli analüüsi kohaselt Mongoolia aladel mitte kõrgem kui 26,3°C.

Paleontoloog nendib kaaslastega, et hetkel pole võimalik kindlalt öelda, kuidas saurused keskkonnast kõrgemat kehatemperatuuri hoida suutsid. Tegu võis olla nii ainevahetuse eripäradega kui titanosauruste puhul suuruse kõrvalmõjuga. Kuna kehade ruumala kasvab kiiremini kui nende külgede pindala, kaotavad suuremad loomad kehasoojust aeglasemalt kui väiksemad. Väiksematele saurustele võisid appi tulla suled ja päikesepaiste.

Kokkuvõtlikult järeldab töörühm tulemuste põhjal, et osa saurustest võisid olla suutelised hoidma oma kehatemperatuuri ümbrusest kõrgemana, mis tähendab omakorda, et nad olid näiteks liikuvamad kui tänapäeva alligaatorid.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.