Tartu Ülikooli meediapädevuse spetsialist Inger Klesment rääkis "Vikerhommikus", kuidas sotsiaalmeedias on üha raskem mõista, milline sisu on tehisintellekti loodud ja milline mitte. Seepärast on tema sõnul oluline mõista, mis moel tehisaru toimib.

Ta selgitas, et tehisintellekt on väga osav inimeste tähelepanu võitmisel, sest pakub vastuseid täpselt nii nagu kasutaja eelistab. "See võib tekitada tunde, et räägid kellegagi, kes sind mõistab. Tegelikult genereeritakse vastuseid valemite alusel treeningandmetest, mitte päris teadmisest või väärtustest," selgitas ta.

Ohtlikuks läheb olukord siis, kui juturobot hakkab andma soovitusi, mis võivad inimesele kahju teha. "On juhtumeid, kus noored on saanud tehisintellektilt enesetappu soodustavaid nõuandeid," märkis ta.

Soovitused võivad minna ohtlikuks ka siis, kui tehisintellekt on õppinud inimest tundma. Näiteks Google'i juturobot Gemini jätab meelde, mida on varem arutatud, kui inimene on oma Gmaili-kontoga sisse loginud. Nii on sel meeles, mis teavet inimene enda kohta varem jaganud on.

"Kui tehisintellekt juba inimese kohta midagi teab, hakkab see vastu kajama ning andma soovitusi, mis inimesele tõenäoliselt meeldida võiksid. See on äri huvides inimest pikemalt seda keskkonda kasutamas hoida," ütles ta.

Kui soovitused on meele järgi, võib inimesel isegi meelest minna, et vestluskaaslane pole päris inimene. Alati ei pruugi see Klesmenti sõnul halb olla. "Kui meil on mure, mida ei saa kellelegi rääkida, siis miks mitte arutada ja lasta teadlikult enda mõtteid tagasi peegeldada, kontrollküsimusi esitada ning suunata ennast edasi mõtlema," lausus ta.

Klesment rõhutas, et tehisaru ei tee vahet, kas vestleb täiskasvanu või lapsega. Kuna treeningandmed pärinevad enamasti täiskasvanute maailmast, võivad soovitused lastele olla täiesti sobimatud. "Kui algklassi laps kirjutab, et ta läheb 40-aastase mehega piknikule ja uurib, mida kaasa võtta, siis tehisaru ei soovita politseid kutsuda, vaid haarata vein kaasa," sõnas ta.

Seetõttu on järjest enam kõlanud üleskutseid piirata nutiseadmete kasutamist enne 13. eluaastat. "Täielikku keeldu ma ei usu, see rong on läinud," tõdes Klesment. Tema sõnul tuleks pigem luua piiratud keskkondi, kus väiksematel lastel puudub võimalus võõrastega suhelda, näiteks mängudes vestlusfunktsioon välja lülitada.

Eestis on tugevalt tema sõnul panustatud ka haridusse: digipädevuste õpetamine algab juba alusharidusest ning jätkub kooliastmete lõikes. "Meie riiklik õppekava on valinud tee, et keelamise asemel õpetame lapsi ise ohtusid ära tundma ja infot kriitiliselt hindama," ütles Klesment

Tema hinnangul seisab ühiskond valiku ees: kas püüda keelata või õpetada. "Me ei saa enam rääkida täielikust keelamisest. Pigem tuleb leida viise, kuidas inimesed, eriti lapsed, õpiksid kriitiliselt mõtlema ning oskaksid eristada tõde manipulatsioonist," lausus ta.