"Elame võrguühiskonnas ja oleme kõik digikodanikud. See tähendab, et digitaristu kättesaadavus tekitab või vähendab võimalust ühiskonnas digitaalse kodanikuna osaleda," ütleb Tartu Ülikooli inimgeograafia kaasprofessor Anto Aasa. Digitaalne kodanik ei vaja internetti tänapäeval üksnes selleks, et lugeda uudiseid, kasutada pangateenuseid või suhelda sõpradega, vaid teeb selle toel üha enam kogu oma tööd.

"Euroopa Liidus ja sealhulgas Eestis on siin aga kasvavad piirkondlikud erinevused," osutab Aasa laiemale murekohale. Sestap uuris ta koos kolleegidega, kuidas seostuvad üle Eesti kolm näitajat: kiire kiudoptilise kaabelinterneti olemasolu, IT-ettevõtete asukoht ja IT-sektori töötajate elukohad.

Uuring põhines statistikaameti rahvastikuandmetel, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti internetiühenduste andmetel ja äriregistri andmetel ettevõtete asutamise kohta. "Näeme asustussüsteemi hierarhiat, kus linnades on kiire internet paremini kättesaadav," toob Aasa välja.

IT-töötajate maksutulu toob parema neti

Uues artiklis keskendusid Anto Aasa ja kolleegid kaabelinterneti kättesaadavusele: mobiilne internet on selle kõrval täiesti omaette kihistus. "Osa inimesi mõtleb, et kui mobiilne internet on olemas, polegi neil kaabelinternetti vaja. Samas kui räägime IT-tööst või pilvekeskkonnas töötamisest, peab andmevahetus olema kiire, stabiilne ja turvaline," arutleb kaasprofessor. 

Seda kõike pakub kiire ühendusega, ent investeeringuna kallis valguskaabel. Aasa sõnul on siin eelis linnadel ja eeslinnadel, kus pole turutõrget: asustustihedus on seal suurem ja kaablivõrgu ehitamine selle võrra odavam. "Mida kaugemale tuleb kaablit vedada ja mida hõredamalt on piirkond asustatud, seda kallimaks ning kehvemaks olukord läheb," tõdeb ta.

Uuringust nähtus, et kaabelinterneti ühendustes laiutavad piirkonniti suured käärid. Kiire internet ongi koondunud selgelt linnadesse ja nende lähiümbrusse. Üle 71 000 inimese ehk 5,4 protsenti rahvastikust elab endiselt aga asustusüksustes, kus kaabelinternetti üldse pole – sellised alad moodustavad Eesti territooriumist ligi poole.

Kiire kaabelinterneti kättesaadavuse ja IT-ettevõtete paiknemise vahel on selge seos. "Kitsalt IT-valdkonnas tegutsevad ettevõtted koonduvad Tallinnasse ja Tartusse. Mida kaugemale keskustest läheme, seda väiksemaks nende osakaal jääb," kirjeldab Aasa. Kui kiire internetiga asustusüksustes moodustavad IT-firmad 7,8 protsenti kõigist ettevõtetest, siis aeglase või puuduva ühendusega piirkondades vaid umbes kaks protsenti. 

Suur hulk IT-valdkonna töötajaid elab samuti palju Tallinnas ja Tartus, aga veel rohkem kipuvad nad koonduma mõlema linna lähivaldadesse. "Kui sul on kõrgem sissetulek, siis sa ei pea elama seal, kus saad, vaid seal, kus tahad. Täna tahavad väga paljud elada valglinnas – Tallinna ja Tartu linnapiirist väljapoole jäävas kuldses ringis," selgitab Aasa. Mida kaugemale maapiirkonda, seda väiksemaks jäi IT-töötajate osakaal elanikkonnas.

Seejuures oli andmetest näha selget erinevust kohalike sissetulekutes. "Kiire interneti olemasolul on keskmine sissetulek inimese kohta 13 protsenti suurem, kui piirkondades, kus kaabelinternet on aeglane või suisa puudub. Kui me need asjad kokku paneme, hakkab see mõjutama kohalikku elu," osutab kaasprofessor. Omavalitsused saavad eelarvesse sissetuleku üksikisiku tulumaksust. Mida jõukamad on kohalikud inimesed, seda suurem on omavalitsuse maksutulu. See võimaldab Aasa sõnul omakorda arendada paremat taristut, et pakkuda paremat teenust.

Nelja näoga digilõhe

Ehkki artiklis keskendusid autorid seekord IT-töötajatele, on kiire internetiühenduse vajadus Anto Aasa sõnul palju laiem murekoht. Mida aeg edasi, seda rohkem töötavad inimesed ja ettevõtted digiplatvormidel. "Probleem on laiem, aga IT-maailmal ja IT-inimestel on olnud teatav aura, mis seostub automaatselt kõrgemate sissetulekute ning mõnusama elustiiliga," selgitab kaasprofessor.

Kümme aastat tagasi oli kiire interneti vajadus tema sõnul palju väiksem, ent linnades ja neid ümbritsevades valdades oli ühendus juba toona kiirem kui mujal. Nii kogunes sinna aegamisi elama maksejõuline IT- ja muude valdkondade töötajate seltskond. See kannustas Eestis tegutsevaid telekomifirmasid ise neis piirkondades kaablivõrku arendama. "Kõigepealt minnakse arendama sinna, kus saab investeeringu kõige kiiremini tagasi ehk maksejõulise kliendi juurde. Siis vaadatakse edasi, kas teiste jaoks jääb aega ja tahtmist üle," kirjeldab Aasa.

Seetõttu saab Eestiski rääkida digilõhest, kus ühed on võitjad ja teised mahajääjad. Kaasprofessori sõnul on see tulnud, et jääda. Digilõhe ise koosneb neljast aspektist: esiteks füüsilisest ligipääsust ja arvuti olemasolust, sellele lisandub võime internetiühenduse eest maksta,  kolmandal kohal on vajalikud oskused ja teadmised. "Lõpuks näeme mingi seltskonna puhul, et võrk, arvuti ja isegi oskused on olemas, aga nad ikka ei kasuta seda, sest puudub motivatsioon. Kui üks nendest lülidest on puudu, siis digikodanikku ei teki," sõnab Aasa.

Digilõhe neljast aspektist on kõige alus tema sõnul taristu. "Õnneks on Eestis aga riigi toel arendatud fiiberoptilise interneti põhivõrku, mis on praeguseks suuresti valmis," märgib ta. Viimastel aastatel on riigi toel arendatud ka n-ö viimase kilomeetri ühendusi, sest Aasa sõnul on oluline, et valguskaabel jõuaks lõpptarbija koju ning ei jääks n-ö tühjaks torujuhtmeks.

"Maapiirkonnas pole samas võib-olla mõtet hakata kohe igale poole kaablit vedama, vaid tasub vaadata elukeskkonda laiemalt," soovitab ta. Tähele tasub panna, kas kohalik piirkond suudab pakkuda IT-töötajatele soovitud elukvaliteeti, sh kiiret internetti. Taristu arendamise kõrval tuleb kaasprofessori sõnul pakkuda ettevõtluse digimeetmeid, et ettevõtted tuleksid linnadest väljapoole. "Samamoodi on vaja inimestele, kellel tekib võimalus ülikiire internetiga ühendumiseks, selgitada, miks see on parem kui mobiilne internet," lisab Aasa.

Liiati tuli uuringus välja koroonapandeemia mõju: selle järel hakati uusi IT-ettevõtteid hoogsamalt rajama just kiire internetiga piirkondades. "See on n-ö positiivse nõiaringiga mudel, kus parem elukeskkond ja internet meelitavad inimesi juurde ning see kõik kasvab. Kus on, sinna tuleb juurde," ütleb Aasa.

Anto Aasa ja kolleegid kirjtavad oma uuringust ajakirjas Social Inclusion.