Kompaktne neliktähesüsteem mahub Jupiteri orbiiti
Tähistaevast imetledes võib mõnikord huvi pärast meenutada, et suur osa neist säravatest täppidest on tegelikult kaksiksüsteemid, mõni ka kolmik, ja mõni isegi nelik. Nelikuid tuleb ette juba päris harva.
Nüüd on astronoomid avastanud ühe üpris haruldase neliktähesüsteemi, kus kõik neli komponenti tiirutavad üksteise ümber nii tihedalt koos, et Päikesesüsteemis mahuksid nad kõik vabalt Jupiteri orbiidi sisse ära.
Tamás Borkovits Ungarist Szegedi Ülikoolist ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas Nature Communications, et avastasid süsteemi kosmoseteleskoobiga TESS ja täpsustasid pilti maapealsete teleskoopidega.
Süsteem asub meist umbes 2000 valgusaasta kaugusel Luige tähtkujus.
Tegu on niiöelda 3+1-tüüpi neliktähesüsteemiga, mis on ka nelikute seas haruldane, sest ülivaldav osa nelikuist on niiöelda 2+2-tüüpi.
2+2-tüüpi nelik on lihtne: on kaks paari tähti, mis on mõlemad justkui tavalised kaksiktähesüsteemid, mis aga tiirutavad samas ka üksteise ümber.
3+1-tüüpi süsteem algab peale ühest kaksiksüsteemist, mille ümber tiirutab natuke kaugemal kolmas täht, luues nii kolmiksüsteemi, ja selle kolmiksüsteemi ümber tiirutab veel kaugemal neljas täht.
Nüüd avastatud 3+1-tähesüsteemis, mille tähis on TIC 120362137, on kogu see keerukus suudetud vägagi väiksesse ruumi ära mahutada.
Kaks tähte, mis moodustavad sisemise kaksiksüsteemi, tiirutavad teineteise ümber ülimalt lähestikku, peaaegu kõrvuti.
Kolmaski täht ei jää neist kaugele ja ta orbiit mahub piltlikult öeldes Merkuuri orbiidi sisse. Neljas komponent tiirutab küll juba piltlikult öeldes Marsist kaugemal, aga mitte veel nii kaugel kui Jupiter.
Nii kompaktset 3+1-tüüpi neliksüsteemi ei ole varem mitte kunagi nähtudki. Aga tõsi on ka see, et tänaseks ongi teada veel ainult kaks muud 3+1-süsteemi, ja need juhtuvad olema suuremad.
Uuringu autorite arvates võib pisikesi kolm pluss ühtesid tegelikult olemas olla veel mitu, aga neid on väga raske tuvastada. Neil endil oli seekord, nagu nad tunnistavad, omajagu õnne.
Õnne oli seejuures määrata ka tähtede massi ja temperatuuri. Selgub, et sisima kaksiku tähed on omajagu massiivsemad ja kuumemad kui Päike. Kolmas täht jääb massilt nende vahele, kuid on kogu süsteemis kuumim. Neljas, väliseim komponent on enam-vähem Päikese suurune ja Päikese soojune.
