´Me ei meenuta ammu enam aegu, mil masintõlge komistas omaenda kingapaelte otsa ja kuvas ekraanile lauseid, mida isegi kõige joviaalsemas meeleolus poeet poleks suutnud paberile kritseldada. Tänane tehisaru on hirmutavalt korrektne ja nii sile, et tema otsa on raske komistada – just selles peitubki lõks.

Lingvistiline kiirtoit ja keskpärasuse võidukäik

Tehisaru on olemuselt maailma suurim statistiline kannmikser. Ta on püreestanud miljardeid lauseid ja serveerib meile nüüd nende kõige tõenäolisemat ühisosa. See on nagu keeleline kiirtoit: kõht saab täis, aga maitseelamust ei ole.

Kui laseme tehisarul oma tekste siluda, märkame peagi, et meie keel muutub üllatavalt… steriilseks. Kaovad mahlakad murdesõnad, omapärased sünonüümid ja krõbedad ütlused, mis teevad ühest tekstist autori teksti. Tehisaru eelistab alati kõige turvalisemat ja sagedasemat väljendit. Nii liigume eesti keele poole, mis on küll grammatiliselt laitmatu, aga stiililt kuidagi ilmetu ja ümmargune. See on omamoodi keeleline tasalülitamine, kus "vägev", "kandev" ja "ürgne" asenduvad tüütult korduva "suurepärasega".

Inglise filoloogile on tehisaruga suhtlemine nagu pidev déjà-vu. Lause on küll eesti keeles, aga selle skelett ja süda pärinevad piltlikult öeldes ookeani tagant. See on märkamatult süvenev inglispärane mõttemall, mis normaliseerib meile võõraid konstruktsioone.

Vaadakem kas või näiteid, mis muu hulgas tehisaru tõttu meie igapäevakeelde lekivad: me ei ütle enam, et meil on idee või mure, vaid me "omame" neid (have an idea). Me ei koosta dokumenti, vaid dokument "saab koostatud meie poolt" (will be prepared by us). Me ei analüüsi, vaid "teostame analüüsi" (conduct an analysis). Lisaks: mis on juhtunud eesti keele vaba sõnajärjega? Masin eelistab neutraalset alus-öeldis-sihitis (SVO) järjestust ja jätab sageli kasutamata eestikeelse lause mänguruumi. See ongi Trooja hobune: pealtnäha omasõnad, aga sees võõras loogika.

Tõlkija kui keeleline tulehoidja

Meie roll on muutumas, aga see pole sugugi halb uudis. Me ei ole enam lihtsalt sõnastikuga vehkijad, kes parandavad masina rumalaid vigu. Meist on saamas omamoodi keelekuraatorid ja stiilivalvurid. Meie ülesanne on see tehisaru pakutud sile, steriilne ja natuke liiga "viisakas" pind uuesti eheda eesti keelega üle võõbata.

See on tegelikult loominguline vabadus: me saame võtta masina tehtud tooriku ja puhuda sellesse elu, mahlakust ja seda õiget eesti jonni, mida ükski statistiline mudel kopeerida ei suuda. Tehisaru võib küll tunda grammatikat, aga ta ei taba keele rütmi, huumorit ega seda erilist tunnet, mis tekib ainult siis, kui räägime ja kirjutame eesti keeles.

Keelekuraator peitub meis kõigis

See rollimuutus ei ole seotud üksnes professionaalsete tõlkijate või keeleinimestega. Igaüks, kes palub tehisarul koostada e-kirja, projektitutvustuse või sotsiaalmeedia postituse, astub samasse kingapaari. Masina pakutud tekst on siiski vaid vundament, mitte valmis maja. See tähendab, et vastutus keele nõtkuse eest on kandunud meile kõigile. Kui märkame, et ekraanile ilmub elutu ja masinlik tekst, on meie võimuses see "inimkeelde" panna, lisades sinna just neid varjundeid, mida statistika ei tunne.

Selleks et me ei kaotaks oma keelelist isikupära, tasub tehisaru tekste toimetades meeles pidada mõnd lihtsat põhimõtet.

• Küsi endalt: "Kas ma päriselt räägin nii?" Kui tehisaru pakub lauset, mis algab sõnadega: "Me omame strateegilist nägemust…", siis asenda see loomulikuma eesti keelega: "Meil on siht silme ees."
• Lõhu teadlikult masinlikku rütmi. Tehisaru armastab ühepikkuseid ja turvalisi lauseid. Lisa teksti lühemaid hüüatusi, küsimusi või mõni mahlakas omasõna, mis steriilsuse murraks.
• Kasuta eesti keele vaba sõnajärge. Mängi öeldisega, et leida lausele õige rõhuasetus. Nii muutub tekst kohe eestipärasemaks.
• Ole skulptor, mitte kivi. Ära kopeeri tehisaru vastust pimesi. Võta see pool minutit, et tekst valjult läbi lugeda ja sealt kõige ilmsem võõrmõju välja juurida.

Emakeelepäeval on paslik meelde tuletada: tehisaru on suurepärane abiline, aga kehv peremees. Meil on privileeg olla need, kes otsustavad, kus masina võhm lõpeb ja algab päris, elus ja nõtke eesti keel. Nii et las tehisaru "omab" oma probleeme, meil on aga rõõm ja vabadus kirjutada nii, et lause leiab oma loomuliku rütmi ega logise etteantud ingliskeelsetel rööbastel.

Hoidkem oma emakeele elusat sädet, mis ei küsi statistilist tõenäosust, vaid kõnetab lihtsalt ja siiralt – inimeselt inimesele.