Paljud on tuttavad loomuliku hellusega, millega väike laps kallistab mängukaru, et seejärel ohata, kuivõrd ta karu armastab. Lihtne ja ohutu hetk on saatnud inimesi juba mitmeid põlvkondi. Laps projitseerib tundeid vaiksele mänguasjale, saades vastu lohutust ja vahest isegi turvatunnet.

Edaspidi pole aga võimatu, et karu vastab. Mitte lapse fantaasias, vaid teise tuppa kostuva selge häälega, mis hoiatab "sõbraliku meeldetuletusena", et nendevaheline suhtlus järgiks etteantud juhiseid. Seejärel pöördub hääl viisakalt lapse poole, et kuulda, kuidas klient soovib temaga edasi minna.

Tumma karu võinuks edasi kaisutada ja musitada, aga kõneoskusega karukujulise flanellist asjaga suhtlemisel peab olema ettevaatlik. Kurttummale karule võib silma vaadata ja küsida, mis talle muret teeb. Rääkiv karu võib midagi vastata, mis muudab suhet.

Probleem ei ole karus kui sellises. Risk tuleneb inimesest, eriti kui selleks on laps. Neil on loomupärane instinkt luua sidemeid kõigega, mis tundub natukenegi vastutulelik ja hooliv. Nad kohtlevad kaaslasena mänguasja, lemmiklooma või mõnd multifilmitegelast. Selline on evolutsiooni kujundatud käitumisprogramm ja selleks peab olema mõjuv põhjus.

Mäng pole sügavalt juurdunud mitte ainult inimese, vaid ka teiste primaatide ellu. See õpetab koostööd, arendab emotsionaalseid kompetentse, annab aimu suhtluse füüsilistest külgedest ja aitab õppida sotsiaalse läbikäimise reegleid.

Traditsiooniliselt kulges mänguline eluetapp teiste laste, vanemate, vanavanemate, loomade ning mänguasjadega. Igal mängukaaslaste kujundatud vormil on oma väärtus. Teised lapsed õpetavad läbirääkimisi ja tutvustavad konflikte. Täiskasvanud pakuvad juhiseid ja turvalisust. Lemmikloomad rikastavad hoolitsus- ja empaatiavälju. Mänguasjad arendavad kujutlusvõimet ning treenivad käelist osavust.

Nüüd on mänguga liitunud uus, tehisintellektipõhine nõtke suhtlusvõimega mänguasjade kategooria. Selle saabumiskiirus sunnib tegelema tagajärgedega alles pärast nende tegelikuks saamist. Keegi ei kavatse halba ja esialgu näebki peamiselt positiivseid käsitlusi. Tehislikult nutikad mängukaaslased oskavad kuulata, vastata, jätta meelde eelistusi ja simuleerida emotsionaalset tuge. Enamik turundusmaterjalidest iseloomustavab neid kaaslastena, kes on alati saadaval, väsimatult kannatlikud ja igavesti sõbralikud.

Idee võib tunduda ahvatlev, eriti hõivatud ja ühe lapsega peredele. Psühholoogid hoiatavad seevastu, et sellised suhted erinevad põhimõtteliselt traditsioonilisest mängust. TI-kaaslased ei vaidle, keelduvad harva ja nendelt loodetud olemus on pakkuda iga hinna eest kaasatust. Olulisel arenguperioodil võib kujundada ootusi suheteks, millele ei suuda päris inimesed ega lemmikloomad vastata. Laps, kes usaldab end mänguasjale, mis alati kuulab ega esita kunagi väljakutseid, võib hakata ootama sama ka teistelt.

Probleemi on hakatud märkama. Sellega seoses on siin-seal seatud nõudeid, mis sunnivad mängukaru edastama kasutajatele juristi koostatud hoiatusi, et nad suhtlevad masina, mitte päris sõbraga. Taoline suhtluse külm tahk paljastab sügavama dilemma.

Täiskasvanud võivad otsida kunstlikku seltskonda. Kui nemad loovad emotsionaalseid sidemeid digitaalsete assistentide või vestlusrobotitega, käsitletakse seda isikliku valikuvabadusena, kuid lapsed kuuluvad teistsugusesse kategooriasse. Neil puuduvad vanemaks saanute kogemused ja vanusega kaasnev vastutus, mis võimaldaks eristada ehtsaid ja simuleeritud suhteid. Ehk küsimus ei ole tehnoloogias, vaid kasutaja haavatavuses.

Sotsiaalsete loomadena oleme loodud reageerima tähelepanule ja kiindumusele. Tumm kaisukaru tekitab armastust ega nõua midagi. Suhtlev mängukaru vastab ja kujundab lapses ootusi lähisuhte olemusele. Vahest ärgitab ootamatuna tärganud mõttepaus hetkeks keskenduma, et selgitada endale, mis on mäng ja kellega lapsed mängivad: kas teiste laste, loomade, mänguasjade, pereliikmete või telefonide ja tehisintellektiga.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".