Väikesed lapsed esitavad mõnikord sedavõrd puudutavaid ja eksistentsiaalseid küsimusi, et nende üle sügavamat mõtisklemist kipuvad igapäevatoimetuste kõrval vältima täiskasvanudki. Hiljutistest sõjauudistest kuuldes tundis üks uudishimulik kaheksa-aastane tüdruk muret, kas pärast võimalikku kolmandat maailmasõda saab elukeskkond veel taastuda nii, et Maa on taas elamisväärne paik. Esmaspäeval alanud Eesti ülikoolide esimese ühise rohe­näda puhul on paslik sellele küsimusele vastust otsida eri teadusvaldkondadest.

Võimalikust maailmasõjast või keskkonnakatastroofist rääkides uuritakse sageli, kas inimkond jääks alles ja kas elu meie planeedil saab üldse jätkuda. Enne suure ja fataalse jah-ei küsimuse juurde asumist soovin aga alustada varjundirikkama mõttega, mille üle murdis pead ka nutikas laps: milline oleks see maailm, mis jääks alles, ja kas see oleks kõigi jaoks elamisväärne.

Ei ole välistatud, et kolmas maailmasõda on juba alanud. Kogu maailm pole siiani õnneks lahingutandriks muudetud, kuid pinged on eskaleerunud paljude kriiside, konfliktide ja keskkonnakahjude jadana. Kui peaks puhkema tõeliselt üleilmne katastroof, on tõenäoline, et inimkond liigina ei kao, kuna inimesed on väga kohanemisvõimelised. Kuid kriisid kipuvad esile tooma midagi muud: ebaõigluse.

Seda nägime näiteks koroonapandeemia ajal, kui paljudes riikides kannatasid kõige rohkem vaesemad ja vähemuste kogukonnad, kellel oli meditsiiniabile raskem ligipääs või kelle igapäevaelu muutus erakordselt keeruliseks. Ka tulevastes kriisides – olgu need sõjad, kliimakatastroofid või veepuudus – ei jaotu kannatused ega süü tõenäoliselt võrdselt.

Ukraina luuletaja Julia Mussakovska kirjeldab seda mõtet võimsas luuletuses, mis on pühendatud Kahhovka tammi hävitamise aastapäevale. Piibliloos pääsesid Noa laevale need, kes olid õiglased ja väärisid seda. Tänapäeva maailmas ei pruugi pääsemine aga oleneda õiglusest. Nagu Mussakovska kirjutab: "Ei mingit laeva, võib-olla vaid kummipaat. Ei pääse see, kes on õiglane. Pääseb see, kelle juurde jõuavad õigel ajal päästjad."^[1]

Ellu jäävad sageli need, kellel on ressursse, oskusi või lihtsalt õnne. Vaesed, väetimad ja haavatavad jäävad sagedamini maha.

Just sellistele nähtamatutele lugudele pööravad tähelepanu humanitaarteadlased. Kui loodusteadused uurivad sõja ja kliimamuutuse mõju mõõtmiste ja andmete kaudu, siis humanitaaria aitab mõista, mida need muutused tähendavad inimestele, loomadele ja elupaikadele. Kirjandus, kultuur ja ühiskonnateadused mõtestavad kriise sügavuti ja toovad esile hääled, mis muidu kergesti kaovad. Nad annavad sõna neile, kes kannatavad, kuid kes statistikas on pelk number.

Sellest kirjutab keskkonnahumanitaar Darja Tsõmbaljuk oma raamatus "Ecocide in Ukraine". Kahhovka tammi hävitamine Lõuna-Ukrainas 2023. aasta juunis ujutas üle tuhandeid ruutkilomeetreid maad, jättis kümned tuhanded inimesed koduta ning hävitas hulgaliselt loomi ja ökosüsteeme – alates veisekarjadest kuni ohustatud kahepaiksete ja Musta mere delfiinideni. Vesi ei kandnud endaga kaasa vaid maju, vaid ka koduloomi, kunstiteoseid ja tervete ökosüsteemide fragmente – justkui kilde maailmast.

Üha enam räägitakse, et tulevikus võib üks suuremaid konfliktiallikaid olla vesi. Kui inimasutustes kasutatakse vett rohkem, kui loodus taastada suudab, tekib olukord, mida nimetatakse vee pankrotiks. See viitab olukorrale, mil kõigile ei pruugi vett jätkuda. Ka Briti-Türgi kirjanik Elif Shafak on öelnud, et kliimakriis on tegelikult lugu veest, ja selle kriisi koormat kannavad sageli kõige rohkem naised, lapsed ja vaesemad inimesed.

Selliseid võimalikke tulevikuväljavaateid aitavad mõtestada düstoopiad. Soome kirjaniku Emmi Itäranta romaanis "Vesi mäletab" on veest saanud haruldane ja rangelt kontrollitud ressurss. Võim on selle käes, kes teab, kus paiknevad veeallikad. See on ilukirjanduslik teos, kuid samal ajal tõsimeelne hoiatus: loodusvaradest võivad saada poliitilise võimu vahendid.

Teine väga hea näide on Netflixis voogedastatav düstoopiline sari ,,Läbi lume" (Snowpiercer), mis põhineb prantsuse koomiksisarjal "Le Transperceneige" (Jacques Lob ja Jean-Marc Rochette) ning samanimelisel filmil (Snowpiercer, 2013, rež. Bong Joon-ho). Maa on muutunud uue inimtekkelise jääaja tõttu elamiskõlbmatuks ja vähesed ellujäänud sõidavad planeedil ringi kõrgtehnoloogilise rongiga. Pardale oli võimalik saada ja ellu jääda vaid nendel, kes jaksasid osta pileti või kellest on kasu rikaste reisijate teenindamisel: mõni arst, insener, kokk, kuid ka mõni üksik tantsijast ja lauljast meelelahutaja.

Kas selline maailm oleks siiski elamisväärne? Võib-olla oleneb vastus sellest, milliseid väärtusi inimesed kriiside ajal järgivad. Tunnustatud Läti-Prantsuse animafilmis "Vooluga kaasa" (rež. Gints Zilbalodis) satuvad maailmalõpu järel ellujäänud loomad ühte paati. Erinevalt eespool mainitud düstoopilistest näidetest ei pääse nemad surmast jõu, mõjuvõimu või rikkuse abil, vaid tänu üksteise toetamisele ja usaldama õppimisele.

Võib-olla peitubki siin kõige olulisem vastus. Katastroofid võivad maailma muuta, kuid inimesed saavad otsustada, kas nad vastavad neile konkurentsi ja hirmuga – või koostöö ja hoolimisega.

Nagu laulab ansambel Naised Köögis:

"Meil on vaja koos keset kiiret ajasõudu
vaadata üksteisel silma.
Me sõnadel on vägi ja me tegudel on jõudu.
Koos loome paremat maailma!"

[1] - Tõlkinud Anna Verschik