Peamist naissuguhormooni östrogeeni toodetakse munasarjas ja sel on täita märksa kaalukam roll kui vaid viljakuse tagamine. Rakutasandil toimib see tõelise multitalendina. Hormoon aitab laiendada aktiivselt veresooni, eemaldada mürkaineid ja osaleb rakusiseste jõujaamade ehk mitokondrite töös.

Naise elus saabub aga bioloogiline murdepunkt, kus munasarjad seda kaitsvat hormooni enam ei tooda. Muutus pole pelgalt elukaare loomulik osa, vaid see kätkeb endas tõsiseid terviseriske, millest paljud naised ei pruugi teadlikud olla.

Nimelt avalduvad naiste südame-veresoonkonna haigused tavaliselt kaheksa kuni kümme aastat hiljem kui meestel. Selle bioloogilise kingituse eest võlgnevad naised tänu just östrogeenile, mis hoiab veresooned elastsetena ja kontrollib rasvade ainevahetust. Kui munasarjade töö lakkab, kasvab südamehaiguste esinemissagedus naiste seas ehmatava kiirusega, seades nad meestega samasugusesse ohtu.

Üleminekuiga ei saabu alati hiilivalt, vaid võib organismi jaoks olla üsna dramaatiline pööre. Naistearst Made Laanpere selgitas, et munasarjad ei lõpeta tegevust sugugi märkamatult. "Ühel hetkel munasarjad vaikselt, mitte tegelikult nii vaikselt, üsna häälekalt, hakkavad sellist tööd lõpetama ja naise organism jääb östrogeenist ilma," lausus ta. Vähesel määral toodetakse hormooni edasi rasvkoes. Seda eritub aga liiga vähe, et asendada munasarjadest pärinevat ressurssi, millele võlgnevad naised suure osa oma tervisekasudest.

Põhiline kahju sünnib veresoontes ja südametöös, kus östrogeeni puudus vallandab negatiivse ahelreaktsiooni. Ilma hormonaalse toeta tõuseb veres halva kolesterooli tase järsult, mitte enam sujuva kaarena. See omakorda pärsib veresoonte võimet laieneda ja rakkudele kahjulike vabade radikaalide eemaldamist.

Laanpere sõnul tuleb see periood naistele sageli ootamatult. "Mina nimetaks seda isegi plahvatuseks. Muidugi tulevad need väga paljud muutused neile hästi ootamatult ja kui me räägime kasvõi kehakaalust, siis see võib mõjutada ju pingutusi, mida tervisliku elustiili jätkamiseks või alustamiseks vaja on," rääkis ta.

Metaboolne paratamatus

Paljude naiste jaoks on üleminekuea üks nähtavamaid ja häirivamaid muutusi kehakaalu tõus, mis kantakse sageli ekslikult vaid elustiili arvele. Tegelikkuses on tegu metaboolse paratamatusega, mis on otseselt seotud östrogeeni taseme langusega.

Made Laanpere rõhutas, et protsess on bioloogiliselt etteprogrammeeritud: "Lihasmassi vähenemine ja selle asendumine rasvkoega on metaboolne paratamatus. Ma ei taha aga siinkohal inimesi hirmutada ja öelda, et see on midagi, mis meiega juhtub ja midagi teha ei ole". Tekkiv rasv ei kogune seejuures enam lihtsalt naha alla, vaid siseorganite ümber.

Östrogeen vastutab lisaks insuliinitundlikkuse eest, mis tähendab, et selle kadudes muutub suhkruainevahetus kohmakamaks. Vistseraalne rasv on seega metaboolselt aktiivne ning tegutseb südametervise vastu, suurendades põletikke ja südamehaiguste riski. 

Teaduse andmelünk ja sümptomite peitusemäng

Hoolimata riskide suurusest, vaevleb meditsiinimaailm endiselt tõsise andmelünga käes. Südameuuringuid tehti aastakümneid peamiselt meestel, eirates naiste bioloogilisi eripärasid, nagu tsüklilisi hormoonkõikumisi või rasedusega seotud komplikatsioone. 

"Naiste terviseuuringud ei ole seda üldse arvesse võtnud igasuguste tobedate vabanduste tõttu, näiteks on märgitud, et naised võivad uuringu ajal rasedaks jääda. Nagu rasedad ei vajaks uuringuid," rääkis Laanpere.

See on viinud olukorrani, kus naiste südamehaigusi diagnoositakse hiljem, sest neil esinevad südamehaiguste sümptomid võivad olla teistsugused kui meestel.  "Kogu maailmas on teada, et naiste suremus tõuseb pärast seda, kui kaitsvad östrogeenid meid enam ei teeninda," nentis Laanpere. Tema sõnul on selle põhjuseks nii erinev haiguse kulg kui ka asjaolu, et senised ravimeetodid ei pruugi naistel olla nii tõhusad.

Viimastel aastatel on olukord siiski hakanud maailmas muutuma ja naisi kaasatakse uuringutesse üha rohkem. Teadlased on mõistnud, et naiste tervist ei saa uurida, võtmata arvesse nende bioloogilist ainulaadsust. Kuigi bioloogilised protsessid on elukaarde sisse kirjutatud, on teadlikkus see, mis võimaldab riske maandada.

Kaks aastat tagasi ilmunud Eesti naiste tervise uuring näitas aga kurba tõde: teadlikkus perimenopausist on madal ja vaid veerand naistest teab sellest enne 40. eluaastat piisavalt palju.

"Seda uuringut poleks mul olnud üldse põhjust tehagi. Teadsin tegelikult juba arstikabinetis istudes, et teadlikkus on väga väike, sest sellest teemast ju ei räägita. Sellest on väga kahju, sest näiteks kaalutõus hakkab pihta palju varem. Kui naised teaksid, millega see seotud on, siis nad suudaksid palju paremini oma elustiili korrigeerida või parandada," ütles naistearst.

Ühiskonnas on paraku Made Laanpere sõnul valdav arusaam, et kaalulangetus on inimestel ainult kättevõtmise asi ja kui nad seda ei tee, siis on nad lihtsalt laisad ja lohakad.