Ulmekirjandus, mille keskseks loomemeetodiks on spekulatsioon, on tegelenud kujutluslikul tasandil avastamata aegruumiliste äärealade ohtude ja võimalustega. Ulme on alati "kaubelnud futuuridega" – lähtunud meile teadaoleva maailma tunnetuslikust hetkeseisust ning spekuleerinud selle põhjal aegruumilise võimalikkusega, mananud esile mõne tulevase, paralleelse või alternatiivse asjade seisu ja pakkunud olemasolevale tegelikkusele sedakaudu rikastavat kõrvaltpilku.

Praeguses tehniliselt küllastunud, pidevalt teisenevas ja üha intensiivistuvas maailmas, mille tunnetuslikke allhoovuseid kujundavad kõrge riskiga spekulatiivne majandus, algoritmiline valitsemine, kauplemine ja maitsekujundus, keelemudelid ja süvavõltsingud, tõejärgne poliitika ja alternatiivsed faktid, avalikkuse virtuaalne killustumine ja mullistumine, oletuslik meediaretoorika ning kõigel sellel põhinev üldine ennustamatus ja pidev pretsedenditu muutus, on igapäevaelu ise omandanud sügavalt spekulatiivse mõõtme, mis varem kuulus pigem ulmekirjanduse pärusmaale.

Üha enam tundub seetõttu, et spekulatsioon pole enam mitte niivõrd äärealade kaardistamise tööriist, vaid ühiskondlikku tegelikkust käivitav keskne mehhanism, mis on selle tegelikkuse enese muutnud alalist kaardistamist tarvitsevaks territooriumiks, lakkamatute oletuste pagevaks objektiks. Tomberg küsib, millised ohud ja võimalused avanevad sellises olukorras ulmekirjanduslikule kartograafile – ning humanitaarile, kes tema loomingut uurib

Eelseisvat otseülekannet suunab moderaator Raili Marling. Lisaks akadeemilisele tööle kirjutab Tomberg kultuurikriitikat, tõlgib ilukirjandust ja on toimetanud avangardajakirja VIHIK.