Kevade saabumine on alati olnud märk uuestisünnist – loodus ärkab, päevad muutuvad pikemaks ja silmapiiril tervendavad uued võimalused. See on aeg, mil vana saab jätta seljataha.

Näiteks on traditsioonilise Hiina kalendri kohaselt aasta jaotatud 24 päikeseperioodiks (hiina keeles jieqi 节气). Need umbes 15-päevased ajaperioodid aitavad jälgida aastaaegade vaheldumist ja reguleerida põllutöid. Kevade algust kuulutab aasta esimene päikeseperiood lichun (立春), mis eestikeelde tõlgituna tähendabki "kevade algust". See langeb tavaliselt 3.–5. veebruarile ning sümboliseerib looduse ja põllumajandusliku aastaringi pöördepunkti.

Lichun on omakorda jaotatud kolmeks 5 päevaseks etapiks (hiina keeles hou 候). Iga etappi sümboliseerib üks looduse vaatlemisele põhinev ütlus. Esimese etapi kohta käib ütlus: "Idatuul sulatab jää" (hiina keeles dong feng jie dong 东风解冻). Idatuul sümboliseerib kevadise soojuse kohalejõudmist, mis algatab jää sulamise ja talvistest ilmadest kevadiste ilmade poole liikumise.

Teise etapi kohta käib ütlus: "Talveunest tõusvad putukad hakkavad liikuma" (hiina keeles zhe chong shi zhen 蛰虫始振), viidates järkjärgulisele looduse elavnemisele, mida kuulutavad õhkõrnad liikumised putukate maailmas.

Lichuni kolmanda ja viimase etapi kohta kehtib ütlus: "Kalad tõusevad pinnale ja jää sulab" (hiina keeles yu zhi fu bing 鱼陟负冰), mis viitab elujõu taastumisele ka kõikides veekogudes. (Jiang 2017, 5-6)

Kevade algust on kombeks tähistada erinevate traditsiooniliste tegevustega. Näiteks on kevade alguse päeval tavaks "hammustada kevadet" (hiina keeles yao chun 咬春), mis hõlmab kevadiste pannkookide, kevadrullide ja redise söömist. Nende toitude, eriti redise, söömine pidavat vähendama kevadväsimust, kuid lisaks sellele veel suurendama hinguse/elujõu (hiina keeles qi 气) voolavust kehas, et hoida ja soodustada nooruslikkuse säilimist. (Jiang 2017, 6-7) Samuti on tavaks süüa ka palju teisi värskeid kevadisi köögi- ja juurvilju, et kaitsta end haiguste eest ja tervitada uue aastaringi algust kevadiste maitsetega.

Lichun langeb samasse ajavahemikku kuukalendri uusaasta ehk kevadpühaga, mis on oluline püha eelkõige Ida- ja Kagu-Aasia riikides ja mille tähistamise kuupäev jääb 21. jaanuari ja 20. veebruari vahele. Usutakse, et uusaastale eelnevalt on oluline põhjalikult koristada enda kodu, mis ühtlasi pühiks ära halva õnne ja looks majapidamises ruumi tulevale heale õnnele.

Kevadpüha on aeg, mil tehakse kõik endast tulenev, olgu selleks esivanematele austuse avaldamine joogi ja söögi ohverdamise näol ja/või vanadest harjumustest lahti ütlemine, et uus aasta tuleks täis õnnistusi (Xu 2025, 707). Kuigi kevadpüha ajal võivad ilmad olla veel külmad ja talvised, sümboliseerib kuukalendri uueaasta tähistamine pöördepunkti kevade suunas, mil päevad muutuvad pikemaks ja kõikjal tärkab elu. Seega on kevad Hiina traditsioonis soojuse, kasvu ja uute alguste sümbol.

Kevad on hetk, mil maailm just kui hingab uuesti sisse – kõik ärkab, liigub ja kasvab valguse poole. Olgu see meeldetuletus, et kasvamine saab alguse millestki, mis on valmis kasvama.

Kasutatud allikad:
Jiang, Changbing 江长冰. 2017. Zhongguo jieqi wenhua xinshang 中国节气文化欣赏 (Hiina päikeseperioodide kultuuri tutvustus). Peking: Zhongguo Renmin Daxue Chubanshe (Renmini ülikooli kirjastus)
Xu, Baofeng. 2025. Contextual Dictionary of Chinese Cultural Knowledge. Singapur: Springer Nature.