Kuus aastat tagasi tabas Austraalias asuvat raadioteleskoopi neli ülilühikest ja -energeetilist raadiolainete purset, mille sarnaseid kunagi hiljem nähtud pole. Põhjalik analüüs näitab nüüd, et registreeritud signaalid olid tõepoolest reaalsed ja pärinevad tõenäoliselt 5,5-10 miljardi valgusaasta kaugusel asuvatest allikatest.

Parkesi raadioteleskoobiga läbiviidud kõrge ajaresolutsiooniga universumi-uuringu (HTRU) algseks eesmärgiks oli rutiinselt Linnuteelt otsida veel seni tähelepanuta jäänud pulsareid. Tähtede supernoovana plahvatamise tagajärjel pöörlevad neutrontähed kiirgavad kindlate ajavahemike tagant raadiolaineid. Kogutud andmeid läbikammides märkas Dan Thorton Manchesteri ülikoolist nelja mitte nii tavalist signaali. Neis poleks olnud iseeneses midagi erilist, kui need ei oleks olnud seejuures ülienergeetilised ning nende pikkus paar millisekundit.

Purske madalama sagedusega osa saabus kõrgemast märgatavalt hiljem. Elektronid aeglustavad madalama sagedusega raadiolainete levimist, jättes kõrgema sagedusega lained suuresti puutumata. Selle alusel saab omakorda hinnata, kui palju ainet raadiolainete allika ja teleskoobi vahele jäi. Põhjaliku analüüsi järel leidis Thorton kolleegidega aluse järeldada, et tegu on galaktikaväliste allikatega, mis asuvad 5,5-10 miljardi valgusaasta kaugusel. Registreeritud signaali tugevust arvestades kiirgaksid need sekundis 100 miljardit kuni 10 triljonit korda rohkem energiat kui Päike.

Niivõrd energeetiliste sündmuste selgitamiseks kandidaatidest siiski puudust ei ole. Kahtlusaluste rolli täidavad nii aurustuvad mustad augud, ühinevad neutrontähed, ülitugeva magnetväljaga pulsarid ehk magnetarid ja musta auku langevad tihedad tähed. Samas ei saa töörühm siiski täielikult välistada, et protsess, mille käigus allikas raadiolaineid eritab, matkib elektronide aeglustavat efekti. Taolisel juhul asuksid need märgatavalt lähemal. Sirgjooneline ekstrapolatsioon näitab lisaks, et iga päev oleks taevalaotusel näha kümmet tuhandet kiiret raadiolainete purset.

Sündmuste sagedus võimaldaks sellisel juhul selgust tuua kadunud barüonaine probleemi. Teadlased ei ole täpselt kindlad, kus pool tavalisest ainest, millest kõik nähtav koosneb, lasuda võiks. Elektronide paiknemise alusel oleks võimalik öelda midagi ka prootonite ja neutronite kohta. Ent enne seda on vaja energeetiliste pursete enda olemusse suuremat selgust tuua. Viimane on kergesti lahendatav vaid nende reaalajas registreerimisega ja samal ajal allika asukohta optiliste teleskoopidega jälgides.

Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science.

Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa