Putukad ja robotid saavad üha tuttavamaks

Kristjan Port
Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ennustab aastaks 2050 inimeste arvuks koduplaneedil üheksa miljardit. Kui täna on meid seitse miljardit, siis tähendab avalikustatud prognoos kahe miljardi inimese tempokat lisandumist. Vaadates kodumaist iivet pole mõtet uute elanike kasvulava siit otsida. Küll aga tasub otsida kodupinnalt uusi probleeme, millega me pole tänini arvestanud.
ÜRO värske raport (pdf) mainib kõikide planeedi asukate toitmise muutumist päevakorraliseks probleemiks. Sama raport pakub lahenduseks hakata mõtlema putukate söömisele. Täna toitub putukatest pea kaks miljardit inimest. Meile kui mitteputukasööjatele võib idee tunduda häirivana. Mitte niivõrd mõne konkreetse putuka söömise, kuivõrd ahta ja gastronoomiliselt igava valiku pärast. Ühest küljest näeb kogenematu inimene vaid mõningaid putukaid söögikõlbulikena ning teisalt kardab ta üheülbalise maitse pärast.
Selle koha peal pole muretseda vaja, sest söögikõlbulikeks on täna kuulutatud 1900 erinevat putukaliiki. Pealegi sisaldavad need lülijalgsed olevused näiteks lihaga võrreldes oluliselt rohkem kasulikke toitaineid. Ja lihaga võrreldes kulub kilo putukaroa valmistamisele ainult kaks kilo sööta. Kilogrammi veiseliha kasvatamisele kulub aga kaheksa kilo sööta. Pealegi sobib putukasöödaks söögitoru vähem väärikast otsast sündiv materjal.
Järelikult on aeg harjuda vaatama söögikoha põrandanurgas liipivat tarakani teise, kaloreid ja mineraale hindava pilguga. Ärge siiski veel teadvust kaotage! Mõelge veel kord aastaarvule 2050. Kas mäletate, mida on lubanud mitmed Moore’ seadusest toituvad futuroloogid? Nende hinnangul on samaks ajaks arvutite võimsus ületanud inimaju oma ja meil on kõikjal tööd tegemas nutikad robotid.
Mõned vaatlejad ennustavad robotite arvu hüppelist tõusu ca aastal 2030, kui planeedil on inimesi ja roboteid sama palju. Küsides, miks neid on nii palju ja mida nad tegema hakkavad, on vastus lihte – robotid teevad tööd, mida inimesed ei taha. Ja natukene hiljem – tööd, millega inimesed enam hakkama ei saa. See omakorda tähendab, et enamus inimesi on töötud. Kuna töötu ei saa palka, langeb inimeste ostujõud ja majandus stagneerub ning elu läheb halvaks. Väga halvaks!
Kuna me teame seda juba ette, võib täna planeerida vastumeetmeid. Ärge lootkegi, et saate tänaste otsustega robotid ära keelata. Selleks oleme liiga mugavad ja töö ülevõtmise protsess toimub esialgu täiesti märkamatult ja laulu saatel, milles inimese nutikust robotite ehitamisel ülistatakse. Tõenäoliseks lahenduseks pakutakse ideed anda igale inimesele sünniga osakuid, mis kajastavad robotite tootmisvahendite omanikuks olemist.
Kuna erinevalt robotitest, keda valmistatakse, on inimeste tekkeks unikaalne sündimine sündmus, siis tagaksid osakud nende omanikele õiguse osale robotite toodangust. Enam-vähem sama kui täna saadakse palka inimese tootlikkuse põhjalt. Tegemist poleks siiski kõike ja kõiki tasalülitava kommunismiga, vaid mainitud osakute arv on päritav. Nii tekib mittetöötavate inimeste klassiühiskond, milles onkõigile tagatud elamist võimaldavad vahendid, aga osadel on lihtsalt rohkem võimalusi. Sünnib postkapitalistlik aristokraatial põhinev ühiskond.
Uues ühiskonnas on robotid kõige madalamaks klassiks. Robotid elavad slummis sarnaselt krevettidele filmis „9. rajoon“ ja teevad väsimatult tööd. Ja mõned neist on tööl putukafarmides ning mõned valmistavad meile hommikueineks krõbedaid tarakanikuivikuid tigude pasteediga. Sellise tuleviku mittejuhtumiseks peab juhtuma midagi erakordset. Aga me ei soovi ka seda. Järelikult uurige edaspidi putukaid natukene osavõtlikumalt.
Igal argipäeval võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.










