Priit Ennet

Seebivaht vannis, õllevaht kannus, laintevaht rannal, valimiskampaania riigis – vahtu näeb me ümber palju, selleks ei peagi väga kaua ringi vaatama. Igasugusel vahul on põhimõtteliselt ühesugune lihtne struktuur: vaht koosneb mullidest, mis on omavahel külgepidi tihedalt koos.

Kuid oma lihtsusest hoolimata on vaht ka suur mõistatus: seistes vaht laguneb, sest mullid lähevad ühekaupa lõhki, aga mitte kunagi ei või kindel olla, milline mull täpselt järgmisena lõhkeb. Vahu dünaamikat on teadlastel olnud väga keeruline modelleerida.

Nüüd on Ameerika teadlased Robert Saye ja James Sethian, mõlemad Berkeley California Ülikoolist, mõistatuse lahendamisele suure sammu lähemale astunud: loonud matemaatilise mudeli, mis ennustab vahu lagunemist senisega võrreldes väga tõetruult ette. Mitte küll päris üksikute mullide kaupa, aga nii üldjoontes küll.

Selleks eristasid nad kõigepealt vahu arenguprotsessis kolme järku: esiteks mullide omavaheline liikumine, teiseks vedeliku voolamine mulliseintes ja kolmandaks mulliseinte purunemine ehk mullide lõhkemine. Kõiki neid nähtusi iseloomustab vedeliku pindpinevuse ja Maakera raskusjõu pidev üheaegne toime, ja etapikaupa lähenedes said Saye ja Sethian soovitud tulemuse kätte.

Nad kontrollisid oma vahuvalemi kehtivust mitmesuguse seebivahu peal, nägid et valem pidas paika ja kirjutavad nüüd oma uurimusest ajakirjas Science.

Tavaline maksumaksja võib seepeale teadlastelt ja teaduse rahastamist otsustavatelt poliitikutelt õigustatult küsida: mis kasu küll ometi sellest tühipalja vahu uurimisest võib olla? See on aga klassikaline küsimus, mida küsiti juba esimestelt elektriuurijatelt. Nüüd teame omast käest, et elektri eest võidakse tänapäeval üsna kõrget hinda küsida. Küllap ka uuele vahuteadmisele rakendust leitakse. Võib-olla näiteks tulekustutist välja pritsitava vahu toimet saab uue mudeli põhjal tõhustada.

Vaata veel:

Unlocking secret lives of bubbles yields perfect foam (New Scientist)