Šveitsis asuva Euroopa Sünkrotonkiirguse Keskuses tehtud uuringud näitavad, et esimeste neljajalgsete maismaal liikuda suutvate loomade selgroolülide ehitus oli arvatust teistsugune. Leid muudab kergelt maismaaloomade varajase evolutsiooni ja nende esivanemate liikumisviisi käsitust.

Umbes 400 miljonit aastat tagasi kannustas evolutsioon okupeerimata ökoloogilise niši täitmise ja rikkaliku toidulaua ootuses toonaseid selgroogseid arendama vahendeid madalas vees ja maismaal liikumiseks. Ent küsimus, kuidas see ikkagi täpselt toimus, on jäänud siiski vastamata. Ajastu esimeste maismaaloomade kohta info hankimisel on peamiselt juhindutud 359-374 miljonit tagasi elanud Ichthyostega, Acanthostega ja Pederpes'i fossiilide uurimisest.

Olendite skeletiga tutvumine on varasemalt näidanud, et toonaste selgroogsete selgroolülid koosnesid neljast erinevast osast, vastupidiselt tänapäevasele ühe luu lahendusele. Paraku ei ole kergesti vaadeldavad luutükid tihti hästi säilinud. Seega otsustas rahvusvaheline töörühm eesotsas Stephanie Pierce'ga pommitada kolme osaliselt kivisse mattunud skeletifragmenti röntgenkiirte sünkrotoniga. Tagasipeegeldunud röntgenkiirte põhjal koostatud arvutimudel näitas, et selgroolüli esiosas paiknev komponent asetses tegelikult sabapoolses osas ning vastupidi.

Viimane tähendab, et selgroolülide edasist evolutsiooni kirjeldavas mudelis tuleb kergeid muudatusi teha. Selgroolülide ehitusel on otsene mõju ka selja painduvusele ja sellest tulenevalt olendite liikumisviisile. Nii kinnitab nende uus kuju Pierce'i töörühma teist hiljuti ilmunud tööd, milles leiti, et Ichthyostega kasutas enda maismaale vedamiseks oma esijäsemeid. Sarnast liikumisviisi kasutavad tänapäeval hülged.

Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature.

Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa