Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa

Rahvusvahelise bioloogide töörühma uus eksperiment näitab, et juba varem oma intelligentsuse poolest silma paistnud Uus-Kaledoonia varesed omavad võimet siduda tagajärg põhjusega isegi siis, kui neist viimane otseselt nende vaatevälja ei jää. Eelnevalt on põhjuslikkuse mõistmist säärasel tasemel teadaolevalt ilmutanud vaid inimesed.

Inimkond ei oleks eales saavutanud nii kõrget arengutaset, kui sellel puuduks võime luua põhjuse ja tagajärje vahel kasuaalseid seoseid. Veelgi enam, erinevalt teistest loomariigi esindajatest on inimesed suutelised seda tegema isegi siis, kui juhuslikuna näiva ilmingu tinginud sündmus esialgu peidetuks jääb. Viis aastat tagasi ilmunud uurimuses leiti, et taolist kausaalsust mõistavad juba seitsmekuused lapsed. Kui katsealused märkasid toona sirmi tagant välja lendavat oakotti, olid nad kindlad, et keegi oli pidanud selle sealt viskama. Imikud olid üllatunud hoopis siis, kui sirmi tõstmisel selle taga kedagi ei olnud. Eluta esemed ei tohiks iseseisvalt liikuda!

Kuna vastav kognitiivne võime kujutab looduses selgelt eelist, olid Auckland'i, Cambridge'i ja Viini ülikooli teadlased kindlad, et see ei ole inimestele ainulaadne. Töörühm võttis vaatluse alla ülimalt intelligentsed Uus-Kaledoonia varesed. Peidetud põhjuslikkuse mõistmise võimet kontrollivas katses õpetati esmalt selle jaoks püütud linde puukonksu kasutades karbist toitu välja urgitsema. Kui varesed olid selles vilumuse saavutanud, lisati katsesse 'peidetud põhjuslikkuse' tingimust kontrollida võimaldav aparatuur.

Puuri nurka paigutati sirm, mille taha mahuks inimene. Samal ajal oli võimalik peidikust välja sirutada puupulka, mille liikumist sai kontrollida vaid väljastpoolt puuri. Esimeses katses kõndis eksperimentaator sirmi taha, misjärel viibutas tema abiline puupulka toidukasti lähistel 15 korda. Pärast seda lahkus katse läbiviija aedikust nii, et vares teda märkas. Oodatult asus lind potentsiaalse ohu kadumisel koheselt ülesannet lahendama, pöörates eelnevalt liikunud kepile suhteliselt vähe tähelepanu.

Teisel juhul liigutasid eksperimentaatorid keppi ilma aedikusse eelnevalt sisenemata. Vareste käitumine muutus drastiliselt. Kui lindudel avanes võimalus karbist toitu hankima hakata, seirasid nad ümbrust ning eelnevalt liikunud keppi kordades sagedamini. Mõnel juhtudel ei julgenud mõni varestest isegi toidule läheneda. Asjaolu näib viitavat, et nende arvates liigutas keppi sirmi taga seisev inimene, kuigi nad otseselt eelnevalt viimast puuri sisenevat ei näinud. Täpselt samamoodi nagu imikud olid varesed kindlad, et eluta objektid ei suuda iseseisvalt liikuda.

Töörühm oletab seeläbi, et sääraste seoste loomise võime võib olla arvatust laialt levinum. Samas ei välista nad, et see areneb välja vaid teatud tingimustel. Sarnased katsed erineva sotsiaalse võimekuse ja erineva keerukusega tööriistade valmistamise võimega liikidega võiksid aidata küsimust lahendada. Samal ajal võimaldaks see heita pilk ka inimeste intelligentsi arengule.

Töörühma uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide Teadusteakadeemia Toimetistes.