Õilis probleem saab tihtipeale ühise konstruktiivse ja heasoovliku tähelepanu. Olgu selleks mõni inimesi vaevav haigus või meelerahu häiriv sotsiaalne nähtus keskkonna määrdumisest kuritegudeni. Sellisel juhul tulevad kaaskodanikud appi, kas otseselt midagi tehes, või siis kaudselt lahendusi pakkudes. Viimaste hulka kuuluvad ka organiseeritumad lahenduste otsimise vormid, kui appi tulevad erinevate huvidega grupid, poliitikud, teadlased või juurdlusorganid. Üks enamlevinumaid tegevusi on täiendava informatsiooni kogumine.

Mõtelge näiteks haiguste ennetamisel geenides peituvaga seotud ideedele ning tegevustele, või siis liikluse ohutumaks muutmise nimel autode ja autojuhtide filmimisele ristmikel ja teedel ning unustada ei tohi kevadel Narvas aset leidnud Varvara nimelise tüdruku seni lahendamata mõrva ja sellele järgnenud kättemaksuihast ning tuleviku turvalisemaks muutmise üleskutsetest kantud sotsiaalset lainetust. Kõigis neis näidetes otsitakse abi täiendavast informatsioonist. Just nii nagu infoajastule kohane, arutles Kristjan Port saates "Portaal". 

Omal moel peegeldub öeldu Hollandis toimunud ja seni lahendamata teismelise tüdruku surmaga lõppenud vägistamise juhtumis. Kuid sellest peegeldusest näeb veel midagi, mis vajab sama tähelepanelikku vaatamist, kui keskendumine mõrtsukatööle. Lugu juhtus 1999. aastal ja selle vastikus motiveerib sealset kogukonda endiselt süüdlast leidma. Kuna kadunud aastate jooksul pole kedagi leitud, otsustati suve keskel kasutusele võtta midagi modernsemat ning koguda surnukeha leiukohast viie kilomeetri kaugusel elavatelt meestelt DNA proov. Tõenäoline, et mõrtsukas end nii lihtsalt reeta ei kavatse, mistõttu idee aluseks on õnnetu tüdruku kehalt kogutud päriliku info põhjal tuvastada võimalik sugulusahel. DNA abil loodetakse ühe sammuga saada juurdlusele hulga uut infot juurde.

DNA proovi peaks andma umbes 8000 meest. Tegemist on vabatahtliku annetusega. Aga loobujad arvestagu, et neid külastab äraütlemise põhjuste selgitamiseks politsei. Politsei lubab kogutud DNA andmed ja proovid pärast juurdluse lõppu hävitada. Seega paistab, et kogukonnal on võimalus proaktiivselt asuda hea asja taha ning vastupunnijad paistavad automaatselt vähem väärikatena, et mitte öelda  süüdivatena.

Paraku on reaalsus teistsugune. Püüdkem sellest aru saada teise elule lähedase näite abil. Pea igasugune ravi on ohtlik. Seetõttu võrreldakse sündivat kahju ja kasu ning loodetakse, et tehtava kahju määr jääb saadavale kasule alla. Oleks see vaid nii lihtne! Näiteks tasub mõne haiguse ennetuseks läbi viia massilisi uuringuid, mille käigus kogu populatsioonis otsitakse ennetavaid märke mõnd indiviidi ähvardavast ohust. Kuna enamus pole haiguse kandjad, on nende puhul tegemist tinglikult raisku läinud pisiku püüdmisega. Järelikult peab välja sõelumise metoodika olema piisavalt odav, et kõik tervete inimeste uurimisega tehtud asjatuna näivad kulud tasuvad ära väheste haiguse kandjate ravimise ennetamise abil ärahoitavate kulutuste võrdluses.

Olukord muutub keerulisemaks kui välja sõelumise metoodika ei suuda tuvastada kõiki haiguse kandjaid – sellisel juhul on tegemist vale negatiivse tulemusega ja mõned peagi tõkestamatult haigestujad lähevad kahjudesse. Teine kulu tuleb aga sellest, kui hakatakse ravima tervet inimest, kuna tema puhul tehti uuringute käigus vale positiivne viga. Ärge unustage, et raviga kaasneb alati oht ja terve inimese ravimine tuleb kanda kulude poolele. Rääkimata mõõtmatust kulust põhjalikult rikutud meelerahuna.

Hollandi kogukonda ähvardavad mõlemad riskid ehk sünnivad ainult kulud, kui süüdlast ei leita või siis mõnele süütule langeb liigne kahtlusekoorem. Suure tõenäosusega juhtuvad mõlemad, sest DNA analüüs on kaugel ideaalsest, erinevalt haiguse otsinguist töötab mõrtsukas vastu ja kasutatava metoodika vale positiivse tõenäosus on samas suurusjärgus DNA andjate arvuga. See tähendab, et kellegi proov langeb süüdistusmaterjaliga kokku täiesti juhuslikult. Näete, täiendav info ei tähendagi tingimata tõe nägemise paranemist. See tähendab, et õilsat probleemi ühiselt lahendama asudes tasub infokogumisele mõtelda enama, kui ühe kandi pealt.

Pealegi pole sellega lugu veel läbi. Nimelt ei tasu politseil kogutud DNA-andmebaasist ja ihumaterjalist loobuda, eriti kui kulud jäävad tasa tegemata. Pigem motiveeritakse kulutõhusust trotsiva DNA-andmebaasi jaoks loovutama materjali ka ülejäänud kogukondadel, sest järsku on kurjus peidus hoopiski nende seas. Pealegi juhtub kuritegusid ka tulevikus. Keda see süütute andmebaasi kogumise väljavaade ei häiri, lugegu Orwelli.