Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa

Pea kolm aastat tagasi hakkas ühel varjasel kevadööl Prantsusmaal asuva Planéte Sauvage delfinaariumist kostuma ebaharilikke hääli. Hilisemad lindistuste analüüsid viitasid, et häälitsused on ülimalt sarnased küürvaalade omadega. Ometigi ei tohiks delfinaariumis olla mitte ühtegi vaala, vaid hoopis viis viie kuni kahekümne viie aastast delfiini. Esmapilgul tühine ilming osutuks millekski palju keerukamaks.

Delfiinid ja vaalad võiksid olla täiesti tüüpilised imetajad. Nad on püsisoojased, nende luudestruktuur on oma maal elavate suguvendadega suhteliselt sarnane ja hoolimata miljonitest aastatest, mis neid esivanema viimati maismaal kõndimisest lahutab, tuleb vaalade ja delfiinide järelkasv ilmale poegides. Siiski ei ole päris kõik samaks jäänud. Enamik sellest seostub hingamisega.

Maismaaloomade jaoks on see midagi äärmiselt loomulikku. Ellujäämisinstinkt sunnib lihtsalt neid alateadlikult seda tegema. Imetajatele, kellele vesi alaliseks elupaigaks on, lõppeks see surmaga. Hingamiselundkonna üle peab valitsema teadlik kontroll, ka magades. Seega ei ole delfiinide uni päris tavaline. „Korraga magab ainult pool nende ajust, vaheldumisi vasak- ja parem poolkera. Mitte kunagi ei ole täheldatud, et nende mõlemad poolkerad samaaegselt rohkem kui paariks sekundiks uinuks,“ lausub uurimuse esimene autor Dorothee Kremers.

Asjaolu omakorda sünnitab terve rea uusi küsimusi. Aju regulaarselt puhkeseisundisse viimine näib olevat kognitiivsete võimete säilitamiseks ülivajalik. Märkimisväärne roll on sellel ka mälestuste moodustumises. Kuigi hüpoteesid põhinevad peamiselt inimeste uurimisel, võib seda täheldada teistel imetajatel. „Me teame, et rottidel mängib uni mälestuste moodustumises tähtsat rolli. Nagu inimestel, luuakse (magades) ajus uusi seoseid talletamaks päeva jooksul juhtunut,“ selgitab Kremes. Samas pole teada, kuidas see delfiinidel täpselt toimub.

Ebadelfiinilikud hääled talletati helihindile aga just kellaaegadel, mil viimased magada võiksid. Vihje fenomeni võimalikust olemusest tuli hoopis linnuriigist. „Lindude uneajal on aktiivsed samad neuronid, kui need, mis ärkveloleku ajal lauldes. See viis eelduseni, et neil on õpitud laulude unes kordamiseks mingisugune mehhanism,“ valgustab Rennes 1 ülikooli doktorant ERR'le mõttekäiku. Kremers'i sõnul on samal ajal täheldatud, et delfiinid sooritavad värskelt õpitud ülesandeid paremini pärast ajavahemikku, mil nad on tõenäoliselt maganud.

Delfinaariumi uurinud töörühma oletuse kohaselt pidid delfiinid kusagilt vaalade laulu kuulma, mida nad ilmselt unes kordama hakkasid. Kuna kõigi delfiinide näol on tegu juba vangistuses sündinud isenditega, oli nende elulugu äärmiselt hästi dokumenteeritud. Vaalade laulu neile kunagi õpetatud ei ole. Viimaks selgus, et veepark oli hakanud enne delfiinide antavaid etendusi kasutama introt, kuhu lisaks muusikale, delfiinide enda ja kajakate häältele oli põimitud ka küürvaalade hüüded. Tegu oli esimese korraga delfiinide elus, kui nad vaalu kuulsid.

Öösel esitatavat delfiinide uut repertuaari märgati alles ligikaudu kuu pärast hetke, mil uut introt esimest korda kasutati. Teadaolevalt mitte kunagi varem pole täheldatud delfiine esitamast teiste liikide häälitsusi väljaspool konteksti, kus neid õpiti. Vahe oli ainult hääletooni kõrguses. Kontrolliks palus töörühm salvestisi pimekatse käigus kuulata 20 eriala eksperdil hääletooni kõrguse kompenseerimiseks sama võrra aeglustatud küürvaalade ja delfiinide häälitsusi. Pea 76% vastanutest kinnitas delfiinide õpitud heli kuuldes, et tegu on pigem vaalaga.

„Kõik see nõuab mitme keeruka kognitiivse võime ilmnemist: auditoorsete mälestuste teket, mälu ning mälestuste meenutamist ning vokaalset õpet. Enamgi, jäljendamine ei leidnud aset kontekstis, millega see seostuma peaks,“ mõtiskleb Kremers. Sellist käitumist esineb loomade seas märksa harvemini, kui arvata võiks. Samas ei ole uurimuse kohaselt delfiinirühma kunagi väljaspool arvatavat puhkeaega küürvaalade heli matkimast tabatud.

Märkimisväärne hulk nähtuse tahkudest jääb seega veel pilkude eest varjatuks. Miks ikkagi esineb nähtus ainult siis, kui delfiinid oletatavasti magavad ning miks otsustasid nad õppida ära just vaalde hüüded kümnetest teistest helidest, mida nad päeva jooksul koguvad? Järgmise sammuna plaanib töörühm kasutada delfiinide ajutegevuse jälgimiseks elektroentsefalograafiat (EEG). Võib-olla saab seeläbi ühel päeval vastuse ka süütu küsimus: „Kas delfiinid näevad tõepoolest und?“

Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Frontiers in Comparative Psychology

Vaata veel:
Ethologie Animale et Humaine, Université de Rennes 1