Põhja-Ameerikast kogutud geokeemiliste andmete põhjal võis varaste inimkultuuride arengut üpris vahetult kujundada ka kliima. Nimelt: suuremad nihked inimeste kümnekonna tuhande aasta taguses eluviisis – sealhulgas uute tööriistade kasutuselevõtt ja vanade unustamine – näikse kokku langevat perioodidega, mil ka ökosüsteemid ja keskkond olulisel määral muutusid.

Et kultuur ja kliima võisid muutuda käsikäes, sellele on varemgi põgusalt viiadatud üksikute arheoloogiliste leidude taustal. Nii näiteks kasutasid Põhja-Ameerika indiaanihõimude eellased 12 000 aasta eest pikemat aega odaotsa, mis sobis tollaste ulukpõhjapõtrade küttimiseks. Peagi aga kliima soojenes, need loomad kadusid – ent koos nendega unustati ka säärane odateravik.

Sääraste seoste üldisemaks väljajoonistamiseks analüüsisid Kanada Ottawa ülikooli paleogeograafid suurt hulka Põhja-Ameerika kirdeosast kogutud geokeemilisi andmeid. Kümnekonna tuhande aasta taha ulatunud õietolmu-jäljed, süsi ning järvesetted koos veetaseme muutuste käsitlemisega lõid pildi taimestikust ja kliimast; süsiniku radioaktiivse isotoobi jääkide abil tehti muuhulgas oletusi populatsioonide suuruse kohta erinevatel ajaloolistel perioodidel. Edasi tuli kõik see paigutada arheoloogiliste leidude põhjal kujunenud pilti inimkultuuri muutustest neil ajajärkudel.

Nagu mujalgi, nii saab ka Põhja-Ameerika asukate eelajalugu vaadelda nihetena varasemast erineva toitumuse ning aina paiksema eluviisi suunas. 13 500 aasta taha dateeritud nn paleoindiaanlaste kultuurist – kus elati rändavate salkadena ning aeti taga põhjapõtru ja teisi suuri saakloomi – jõuti 3000 aasta eest väljakujunenud külaelu, põllumajanduse ja ka keraamikani.

Nüüd ilmnes, et peaaegu kõik arheoloogiliste leidudega dateeritud suuremad muutused on toimunud perioodidel, mil üksjagu teisenes kliima ja sellega koos ka taimestik. Näiteks paleoindiaanlaste ümber domineerisid jahedamas kliimas kohandunud lõikeheinalised, kuused ja männid; 11 000 aasta taguses soojalaines kerkisid hoogsalt tammikud ning tekkis nn vara-arhailine kultuur; sellele järgnenud kesk-arhailine ajastu saabus omakorda koos külmemate ilmaoludega.

Uurijad kirjutavad, et taimestiku muutumine kujundas ühelt poolt ümber loomade toidulaua – teisalt aga ka inimeste oma. Ehk: kuna toiduressursid polnud enam nii hästi ennustatavad, tuli nende hankimise viis uuesti läbi mõelda ja vastavalt sellele ka "tööriistakomplekte kohandada", mille järk-järguliseks tulemiks olidki uued kultuurid. (Nii näiteks dateeritakse ka varaseid keraamilisi esemeid mõne tuhande aasta taha, mil Põhja-Ameerikas juba kasvatati maisi ning teravilja hoiustamiseks sobivaid anumaid lihtsalt oli vaja.)

Siiski määratletakse kliima- ja kultuuriliste muutuste säärast vahetumat seost esialgu kõike muud kui väga jäigana – ühesem kinnitus vajaks uuringuid, mis hõlmavad märksa laiemaid alasid kui Põhja-Ameerika kirdepiirkonnad, viitavad teadlased. Uurimisrühma töö ilmus äsja Ühendriikide teaduste akadeemia toimetistes (PNAS).

Vaata veel:
Synchronous environmental and cultural change in the prehistory of the northeastern United States (PNAS, detsember 2010)