Peter Scarboroughi töörühm võttis vaatluse alla 60 000 inimest, kelle hulgast võis leida nii rohkemal kui vähemal määral lihasööjaid, kalasööjaid, loomseid tooteid söövaid taimetoitlasi kui täistaimetoitlasi. Oxfordi ülikool teadur üritas kaaslastega standardiseeritud toitumisharjumusi käsitleva küsimustiku põhjal arvutada, kui palju süsinikdioksiidi neile omase dieedi korral 2000 kalori tootmiseks õhku paisatakse.

Ennustatavalt olid kõige väiksemad täistaimetoitlaste emissioonid, kelle toiduga seostuv süsinikujalajälg oli päevas rohkem kui sada grammi liha söövatest inimestest keskmiselt 60 protsenti väiksemad. Ent emissioone oleks võimalik oluliselt vähendada ka realistlikuma toidusiirdega. Päevas 50-100 grammi liha söönute jalajälg oli umbes viiendiku võrra väiksem, misläbi välditaks aastas umbes pea tonni süsinikdioksiidi õhku paiskamist.

Kuigi kogus moodustab vaid murdosa mandritevaheliste omast, võiks siire siiski maailma mastaabis emissioonidele siiski olulist mõju avaldada.

Toidusedelit kalaga täiendavate inimeste poolt õhku paisatav süsinikdioksiidi kogus oli umbes pool täislihasööjate omast, kuid vaid paari protsendi võrra suurem kui muna- ja piimatooteid tarbivate taimetoitlaste oma.

Eelnevate, väiksemamahuliste uurimuste käigus on leitud, et taimetoitlaseks hakkamine võiks inimeste toiduga seonduvaid emissioone kärpida umbes veerandi võrra. Oluline mõju oleks ka toidujäätmete vähendamisel.

Uurimus ilmus ajakirjas Climatic Change.