Universum on piisavalt kaootiline, et pidada korrapäraseid sündmusi ebaloomulikeks. Näiteks tekitas pulsarite avastamine 1967. aastal meedias väikese tormi. Ilmaruumist Maani jõudvate raadiolainete regulaarsus ja neid lahutava ajavahemiku lühidus andis neile tehisliku varjundi. Täiendavate raadiolaineallikate avastamise valguses sai peagi selgeks, et tegu pole mitte roheliste mehikeste, vaid pöörlevate neutrontähtedega, mille olemasolu ennustati enam kui 30 aastat varem.

Alates 2001. aastast on raadioteleskoobid registreerinud uusi müstilisena tunduvaid raadiosignaale. Astronoomide arvutuste kohaselt vabaneb nähtud millisekundeid kestvate raadiolainepursete käigus sama palju energiat, kui kiirgub terve kuu jooksul Päikesest. Kuigi registreeritud signaalide allikate kauguse tõttu ei kujuta need Maale mingit ohtu, võis neid ühe andmekomplektina käsitledes märgata siiski teatavat matemaatilist korrapära. Seekord jäi astronoomidele silma raadiolainepursete dispersiooni mõõt.

Michael Hippke juhitud töörühma algseks eesmärgiks oli määrata näitaja abil 11 neile teadaoleva raadiolaineallika kaugus. Kuigi kõik elektromagnetlained liiguvad vaakumis samasuguse kiirusega, pole ilmaruum täielikult tühi. Nõnda jäävad samast allikast pärinevad madalama sagedusega raadiolained kõrgema sagedusega lainetest veidi maha ja saabuvad Maale sekundi murdosa võrra hiljem. Mida suurem viivis on, seda kaugemal peab allikas asuma.

Teadlased panid kaugushinnanguid uurides tähele, et neist igaüks on vea piirides ühe kindla numbri kordaja. Elu, universumi ja kõige vastus poleks tulemuse kohaselt mitte 42, vaid 187,5. Tõenäosus, et tegu on statistilise kokkulangevusega, on töörühma arvutuste kohaselt 5:100 000'le.

Hippke märkis kolleegidega, et ühe selgituse kohaselt on tegu mitmete miljardite valgusaastate kaugusel asuvate ja regulaarsete vahemaade paiknevate raadiolaineallikatega. Alternatiivselt käituks nõnda mõni lähemal asuv objekt, mis allub füüsikalistele seaduspäradele, mida teadlased veel ei mõista. Nähtud signaalide taga olla võiks olla ka mõni salajane luuresatelliit või Maast kaugemal asuv tehislik allikas.

Ent nagu leiab Saksamaal asuva Max Plancki raadioastronoomia instituudi astronoom Michael Kramer Nadia Drake'ile antud intervjuus, on tõenäolisem, et nähtud korrapära kaob täiendavate energeetiliste raadiolainepursete registreerimisel sootuks. Krameri sõnul on Austraalias asuv Parkesi observatoorium registreerinud tänaseks veel viit purset, mille puhul pole maagilisest arvust 187,5 jälgegi. Uusi allikaid kirjeldav uurimus on tema sõnul ettevalmistamisel.