Inimtegevus on suurte imetajate arvukust mujal maailmas aegade jooksul kõvasti vähendanud. Aafrika on jäänud neile üheks viimaseks pelgupaigaks. Taani Arhausi ülikooli teadlased väidavad oma uuringu põhjal muu hulgas, et ilma inimese sekkumiseta elaks praegu Põhja-Euroopas peale huntide, karude ja põtrade ka näiteks elevandid-ninasarvikud.

Jens Christian Svenning ja ta kolleegid on oma analüüsi põhjal juba varem järeldanud, et viimase jääaja ja sellele järgnenud aastatuhandete jooksul aset leidnud nn megafauna väljasuremisi selgitab kõige paremini nüüdisinimese üleilmne ekspansioon. Nüüd on nad aga jõudnud välja mõelda, milline näeks imetajate liigirikkus maailmas välja juhul, kui inimese mõju polekski olnud.

Svenning ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas Diversity and Distributions, et mitte ainult Põhja-Euroopas, vaid suuremas osas maailmast on väga suur vahe selle vahel, kui palju seal praegu tegelikult loomi elab ja kui palju võiks elada, kui inimene poleks sekkunud. Eriti suur on see vahe just Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, kus suuri imetajaid elab praegu üsna vähe. Aafrikas on vahe väiksem, sest seal pole inimesed loomi nii palju veel hävitada jõudnud.

Võibolla sellepärast, et inimeste arv on seal olnud ajalooliselt suhteliselt väike ning võibolla on loomad seal ka ajapikku paremini inimesega kohanenud.

Peale Aafrika on suurimetajate liigirikkus suurem ka mitmel pool mägistel aladel. Seni on arvatud, et peapõhjus on mägede looduskeskkonna mitmekesisus. Svenning ja ta kaaslased väidavad, et pigem on olulisem asjaolu, et mägedes on loomad inimese eest suhteliselt hästi kaitstud