Praeguseid gripivaktsiinide väljatöötamise meetodeid võiks iseloomustada väljendiga „äraarvamine“. Teadlased jälgivad hoolikalt erinevate gripitüvede arengut ja levikut põhjapoolkeral, täpsemalt Põhja-Ameerikas. Levimise järgi arvutatud tõenäosuse pealt töötatakse välja vaktsiinid. Kuna aga gripiviiruste tüved muteeruvad ka gripihooaja vältel, ei allu epideemia sageli enam vaktsiini toimele, sest see ei kaitse konkreetse muteerunud tüve vastu.

Seega pole „äraarvamise“ meetod just 100-protsendiliselt toimiv.

Kuid kaks teadlaste rühma, üks Šveitsi riiklikus tehnoloogiainstituudis teine San Diego Scrippsi uurimisinstituudis, uurisid eraldiseisvalt võimalust töötada välja vaktsiin, mis võiks universaalselt töötada kõigi gripiviiruse tüvede puhul.

Nagu mitmete teiste viiruste vaktsiinide, hiljutine näite HI-viirusest, uurimises pöörasid ka need kaks teadlaste rühma tähelepanu viiruse võimele kinnituda teistele rakkudele.

Gripiviirusel aitab teiste rakkude külge seonduda valk nimega hemaglutiniin (HA). Teadlaste soov oleks kasutada HA valku, et selle abil viia inimese keharakkudesse vaktsiini ehk nõrgestatud viirust, et nii tekitada antikehad ja selle kaudu immuunsus viiruse vastu.

HA valk koosneb peast, mis muteerub, ja tüvest, mis on erinevatel gripi viiruse tüvedel sarnane. Teadlaste eesmärk oli eemaldada pea ning asendada see vaktsiiniga. Paraku aga muutub peata HA valk „teovõimetuks“ ning nii poleks sellest vaktsiini transportijana mingit kasu.

Nii prooviski esimene teadlasterühm kutsuda esile mutatsiooni, mis stabiliseeris HA valgu ning seejärel istutasid bakterist tuletatud nanoosakese valgu sisse, et hoida nõnda valku õiges asendis. Teine teadlaste rühm kasutas mutatsiooni, mis korraldas valgu ülesehituse ümber, kuid hoidis seda siiski asendis, mis võimaldas vaktsiini sisestada.

Meetodist edasi rakenduseni jõudes võib mõlema teadlaste rühma tulemused kokku võtta sõnaga "töötab". Hiired, kellele anti mõlema grupi meetodeid rakendades vaktsiini, omandasid täieliku kaitse H5N1 gripi viiruse tüve vastu. Katseid tehtud ka tuhkrute ja ahvide peal, mõlematel loomadel tekkis osaline kaitse viiruse vastu. See on siiski väga hea tulemus, arvestades, et H5N1 viirustüvi on muidu 100-protsendilise suremusnäitajaga.

Oluline on aga see, et kaks teadlaste rühma jõudsid sarnastele tulemustele teineteisest sõltumatult. See omakorda annab lootust, et meetodi edasi arendamisel on potentsiaal jõuda vaktsiinini, mis suudab pakkuda kaitset, hoolimata sellest, millise viirustüvega on tegu või millise mutatsiooni on see viirus läbi teinud.

Ühe teadlaste rühma uurimuse tulemused avaldati sel nädalal ajakirjas Nature ja teise rühma omad ajakirjas Science.