Planeeritud riiklikult kindlaks määratud panused (INDC) moodustavad Pariisis sõlmitava leppe kondikava. Oktoobri lõpuks esitati ÜRO'le 119 vastavat deklaratsiooni, mis peegeldasid 147 riigi kavatsusi. Kokku on need viimastel aastatel õhku paisanud ligikaudu 88 protsenti maailma iga-aastastest süsihappegaasi heitmetest.

ÜRO raportis järeldatakse, et isegi kui esitatud plaane rangelt järgitakse, kasvab igal aastal õhku paisatavate CO2 emissioonide koguhulk aastaks 2030 ikkagi 43 gigatonnini. Eelnevate arvutuste tõuseb maailma keskmine õhutemperatuur tööstusajastueelsest temperatuurist 66-protsendilise tõenäosusega sajandi lõpuks 2 °C võrra, kui inimeste poolt pärast 2011. aastat õhku paisatud CO2 kogus ületab 1000 gigatonni. Limiit kasutataks seega ära 2030. aastate keskpaigaks.

Soojenemist 2 °C piirates on poliitilistes ringkondades loodetud ära hoida üleilmse soojenemise kõige ohtlikumaid tagajärgi. ÜRO analüüsi kohaselt tõuseb aga maailma keskmine õhutemperatuur esitatud kärpekavasid järgides sajandivahetuseks vähemalt 2,7 °C. Aastaks 2030 paisataks tänu kokkuleppele igal aastal õhku ligikaudu nelja gigatonni jagu vähem CO2'te. Elaniku kohta langeks süsinikuheitmete hulk võrreldes 1990. aastaga üheksa protsenti.

Temperatuuritõusu piiramine nõuaks seetõttu edaspidi paratamatult süsinikdioksiidi atmosfäärist eemaldamist või planeedi kliima muutmist geoinseneeria meetoditega.

Lisaks on veerand esitatud lubadustest tingimuslikud. Riigid vähendavad oma süsinikuheitmeid vaid juhul, kui sellega kaasneb tehniline- ja finantsabi. Doonorriigid peaksid aastaks 2020 andma arengumaadele aastas abi saja miljardi dollari väärtuses. Kuigi näiteks Saksamaa on lubanud katta sellega seonduvatest kuludest kümme protsenti, napib endiselt siduvaid lubadusi.

Esitatud INDC'de sõltumatu analüüsi käigus on järeldatud, et aastaks 2100 tõuseb maailma keskmine õhutemperatuur 2,7-3,5 °C, sõltuvalt sellest, milliseid samme kavatsevad riigid astuda pärast aastat 2030.