Nüüd teatavad ameerika teadlased, et neil on korda läinud California merilõvi aju üksikasjalikumalt uurida. Eva Sawyer Vanderbilti ülikoolist ja ta kolleegid said enda käsutusse kahe noorlooma aju, kui möödnud aastal tabas merilõvisid Kesk- ja Lõuna-California rannikul massiline noorloomade hukkumine. See kole juhtum tuli siis teadusele kasuks, sest küttida ei tohi neid kaitsealuseid loivalisi ka uurimise otstarbel.

Loivalised on üks neljast loomarühmast, kelle aju on tähelepanuväärselt suur. Teised kolm on inimene ja inimahvid, elevandid, ning vaalad ja delfiinid. Kõik need rühmad on evolutsioonis suure ajuni jõudnud teistest sõltumatult. Seetõttu on teadlastel eriti huvitav leida erinevusi ja sarnasusi.

Sawyer ja kolleegid on oma uuringutes esialgu keskendunud merilõvi aju somatosensoorsele süsteemile ehk neile ajupiirkondadele, mis tegelevad puute-, surve-, valu-, temperatuuri-, asendi- ja vibratsioonitajuga.

Teadlased, kes on uurinud paljude loomaliikide aju, olid üllatunud, kui suur ja kui erinev teiste loomade ajudest on merilõvi aju. Imetajaliikide keskis varieerub ajuehitus üsna palju ja suurema osa liikide, sealhulgas loivaliste aju on teadlastel seni üsna vähe uuritud.

Merilõvi aju on umbes šimpansi aju suurune. Seejuures on ta aga eriti tugevalt kurrutunud, nii nagu ka vaala ja delfiini aju. Sawyerit ja kolleege huvitas merilõvi somatosensoorne süsteem eriti just seepärast, et nende loomade juures on tähele pandud eriti ergast puutemeelt, samuti väga osavat vurrude kasutamist vee ja saakloomade liikumise tunnetamiseks.

Kummaline oli aga see, et merilõvi ajus on väga hästi arenenud niinimetatud Bischoffi tuum, ajustruktuur, mis teatakse olevat tähtis suure sabaga loomadele nagu känguru, vaal või pesukaru. Merilõvil on aga ainult väike sabajupike.

Sawyer ja kaastöötajad kavatsevad merilõvi aju kindlasti veel edasi uurida, aga praegused tulemused on avaldatud ajakirjas Journal of Comparative Neurology.