Paljud ravimid püsivad veres vaid loetud tunnid ja hakkavad maksa jõudes kohe lagunema. Seetõttu otsivad biokeemikud võimalusi, kuidas saaks ravimeid siduda punastele verelibledele, mille eluiga on umbes neli kuud.

Ravimeid punaliblede sisse panna pole seni õnnestunud, kuid USA Massachusettsi tehnoloogiainstituudi teadlaste uurimus lubab erinevaid molekule kinnitada vereliblede pinnale.

Hilde Ploegh ja tema kaastöölised eraldasid hiirte luuüdist punaste vererakkude eellased. Seejärel sisestasid nad rakkudesse geeni, mis muundas verelible pinnavalke ja lubas neile kinnitada teisi molekule. 

Esimesena katsetati biotiini molekuliga. Selle vitamiini liikumist kehas oskavad biokeemikud jälgida. Biotiiniga vererakud jäid hiirte kehas ellu ja püsisid seal peaaegu sama kaua kui tavalised erütrotsüüdid.

Muundatud geenidega vereliblede küljes saavad reisida erinevad vajalikud ained. Ploeghi sõnul saab sellise vereraku külge kleepida antikehi, mis tunnevad ära kindlates elundites paiknevaid molekule. Nii liigub ravim just sellesse kehaossa, kus seda vaja on –  näiteks ummistunud veresoonde trombi lõhkuma või otse põletikukoldesse.

Lisaks on muundatud geenidega verelibled täiesti ohutud, kuna nendes pole enam pärilikkusainet ega ühtegi märki DNA muutmisest. Täiskasvanud punane verelible on enam-vähem otsast otsani täis hemoglobiini ja selle tuum on koos teiste rakuosadega hävinud juba enne vereringesse jõudmist.