Fraseologismid ei ole ainult ajalooline pärand, vaid neid sünnib keelde pidevalt juurde. Neid läheb tarvis peamiselt selleks, et halba mitte otse välja öelda või et lihtsalt veidi naljakamalt väljenduda. Sageli luuakse uusi väljendeid analoogia põhjal: võetakse tuttav mall ja kohandatakse seda uue olukorra tarvis.

Selliste väljendite tekkes mängib tugevat rolli ühine kultuuritaust – mitmed uued fraseologismid on pärit kirjandusest, filmidest, popkultuurist või mõnest levinud võõrkeelest. Paljud ütlused tekivad ja kanduvad edasi spontaanselt: keegi ütleb mingis olukorras midagi eriti tabavat ning seda hakatakse kasutama ka mujal.

Emakeelepäeva eel korraldatud kujundlike väljendite viktoriini teinutestki mitmed ei piirdunud ainult õigesti vastamisega, vaid saatsid toimetusele lahkesti oma lähiringis levinud fraseologisme ja muidu muhedusi. Neid vaadates jääb mulje, et eesti rahvas on üsnagi nutikas situatsioonilisi ütlusi looma ega taha naljalt vastust võlgu jääda – ning mõistagi haarab imeteldava innuga kinni igast võimalusest kellelegi ära panna.

Tuleb arvestada, et järgnevad väljendid ei ole ühtse staatusega selles mõttes, et osa neist on ühe sõpruskonna või pere sisenaljad, osa võivad olla laiemalt levinud ning osa loodud üksiku olukorra tarbeks. Siin ei ole tehtud vahet nende leviku või püsivuse järgi. Näited on mõeldud pigem illustreerima, kui loovalt inimesed kujundlikke väljendeid moodustavad. Ka nimetust fraseologism kasutan siin tinglikult: fraseologismi üks tunnuseid on selle kinnistumine keelekasutuses, kuid toimetusele saadetud näidete puhul on veel vara öelda, kas tegemist on püsiväljenditega või pigem situatsiooniliste ütlustega.

Loomingulisi fraase leidub igasuguste olukordade tarvis, kuid ootuspäraselt domineerivad nende seas täbaramad olukorrad, nagu kadumine, eksimine, ebaõnnestumine või muud kitsikused-kimbatused. Kui midagi on kadunud, siis on see mehele pandud: mu müts on mehele pandud. Kui sa seda hullumiseni otsid, siis – viitega Jämejala psühhiaatriahaiglale – otsid sa oma mehelepandud mütsi nagu jämejalg.

Olukorras, kus sa ei saa rääkida, sest valed kõrvad on kuulamas, võid poetada, et liiga palju palke on seinas. Kui keegi teeb midagi ilmselge vastumeelsusega, siis veab ta nagu s***st rihma läbi hammaste. Kui lähed ähmi täis olukorras, kus lahendus on tegelikult käe juures, oled sa nagu kutsikas kartulis, kes ei leia vagude vahelt teed välja. Kui sul miskit ebaõnnestub, võib öelda, et sa panid piima maha, kui midagi läheb (ees)märgist täiesti mööda, siis läheb ta Elvasse (tervisi kõigile elvakatele!).

Ja siis võib paraku juhtuda, et teised hakkavad su kallal hambaid sügama. Ning kui õhtu on pikale läinud, siis võid kindlasti oodata, et järgmine hommik on sul saan olla ning sul pole lusikaid (=jaksu) et midagi asjalikku teha. Kui siiski jaksad, võid minna niisama ringi guugeldama, sest värske õhk ei ole veel kunagi kellelegi paha teinud.

Läbi lillede on võimalik ka väljendada negatiivset hinnangut teise inimese kohta. Kui tahad vihjata, et keegi ei ole just kõige kirkam kriit karbis, nagu fraasi esitaja kenasti selgitas, siis võid öelda, et kõik muumid ei ole orus – ära muretse, kui see ka tema kõrvu jõuab, siis suure tõenäosusega ei näri ta läbi, mida see tähendab.

On ka vanu häid väljendeid, mida kasutatakse teises tähenduses – kas nalja pärast või puhtsüdamlikult, mine võta kinni. Näiteks kui keegi nimetab sind suure südame ja lahtise käega inimeseks, tasub enne meelitumist igaks juhuks järele uurida, mida ta täpselt silmas pidas. Võib nimelt juhtuda, et suure südame all mõtleb ta hoopis, et oled üks pika vihaga kibedik, ja lahtine käsi tähendab lihtsalt seda, et see jäse on sul alati valmis kellelegi toud andma.

Mõistagi ei puudu pakkumiste seas ka iroonilised otsetõlked inglise keelest. Kui kellelgi on süda täis, siis ei pakata see mitte vihast, vaid hoopis rõõmust või tänutundest (inglise heart is full). Kerge kasumi teenimise kohta on öeldud reha tegema (inglise to rake in). Kui miski ei vääri vaeva, siis see ei tasu küünlaid (inglise not worth the candle). Ning kui keegi korraldab mingit tobejanti, võib selle kohta öelda toomasekoomusk (tomfoolery).

Nii mõnegi eest neist tuleb meil tänada oma head abimeest ChatGPT-d (või ehk koguni talle krediiti anda?). Muide, kui keegi enesekindlalt väärinfot jagab, siis võib selle kohta öelda aid andma, jällegi kummardusega tehisintellektile.

Mõnikord aga võetakse juba laialdaselt kasutatav väljend ja modifitseeritakse seda. Ümbersõnastatud väljenditest tasub esile tuua tehtud-mõeldud! (vrd mõeldud-tehtud), mida saad tagantjärele öelda, kui keegi on uisapäisa mõne sõgedusega maha saanud. Külmadeks päevadeks (vrd mustadeks päevadeks) käib aga sellise toidu kohta, mis on jäetud (või ehk unustatud) sahvrisse oma hiilgeaega ootama.

Aga kuidas see kõik sakslastega seotud on, võite küsida. See on absoluutselt õigustatud küsimus olukorras, kus keegi keset juttu täiesti ootamatult uue teema lauale viskab ja ülejäänud seltskond üritab alles aru saada, kuidas vestlus üldse sinna jõudis.

Lõpetuseks vanasõna ühelt kodumaiselt Pliniuselt: iga koer kiidab oma kirpu. Head emakeelepäeva meile kõigile!