Teadlane keskendub ettekandes küsimusele, kas sajandite eest kirja pandud ja tänapäevaks unustatud pilketekstid on jätnud siinsesse kultuuri püsiva jälje.

Veel kümnendi eest puudusid uurijatel varauusajal elanud inimeste huumorimeele kohta täpsemad teadmised. Kirjandusajaloolased ei teadnud, kas varauusaegses kirjanduses üldse naljatati ja keda tolleaegsetes tekstides pilgati. Uute allikate teaduskäibesse toomine on seda lünka nüüdseks jõudsalt täitnud. Selgub, et kohalikud luuletajad viljelesid nii satiiri, epigramme kui ka paroodiaid.

Valdav osa neist naljadest ei jõudnud aga sagedaste ülemvõimuvahetuste ja inimliku ettevaatlikkuse tõttu kunagi trükikotta. Seetõttu piirdusid pilkežanrides teosed valdavalt käsikirjalise levikuga. Käsikirjalise vormi tõttu levisid need aga vaid kitsas ringkonnas: peamiselt haritlaste ja aadlike hulgas, jäädes laiemale elanikkonnale kättesaamatuks.

Mõne põlvkonna möödudes kaotasid teravad tekstid aga oma esialgse ühiskondliku kõlapinna ning muutusid keeleliselt ja ka lõpuks sisult arusaamatuks.

Kadunud pärandi taastamisel mängivad võtmerolli viimaste kümnendite arengud Eesti humanitaarteadustes. Varauusaja uurimine on nii distsipliinide kui ka uurimisküsimuste mitmekesistumise toel oluliselt avardunud. Ühtlasi on kasvanud teemaga tegelevate töörühmade arv ja nendevaheline koostöö.

Suure tõuke andis valdkonnale ka ilmunud rahvusbibliograafiad, kuhu on teadlased koondanud info piirkonnas ilmunud trükiste kohta.

Uute tekstileidude abil on teadlased eemaldunud varasematest 19. sajandi baltisaksa kirjandusajaloolaste seisukohtadest. Tolleaegsed ajalookirjutajad kippusid refereerima siinset mitmekeelset kirjandust pigem kitsalt ja valikuliselt. Tänapäevane lähenemine kaasab üha enam ka Poola võimu aegseid allikaid.

Laiema pildi loomiseks veab Viiding praegu interdistsiplinaarset uurimisprojekti. Koos teiste teadlastega uurib ta pärus-, teenistus- ja haridusaadli rolli kirjanduse väljakujunemisel. Töörühma fookuses on poola- ja rootsiaegne Liivimaa. Teadlaste eesmärk on korrigeerida pikaaegset ettekujutust siinse pärusaadli kultuurilisest passiivsusest.

Seni levinud arusaamade kohaselt tundis kohalik aadel enne Peeter I aega kirjanduse vastu vähe huvi. Uurijad lükkavad aga uute leidude toel neid väiteid ümber. Aadlike, proosa- ja luuleteosed viitavad elavale vaimuelule. Samuti osalesid autorid aktiivselt laiemates sotsiaalsetes võrgustikes.

Neis võrgustikes liikusid ideed sageli Lõuna-Euroopast Põhja-Euroopasse. Regiooni ladina keele ajalugu uurinud Viiding on toonud esile Poolas elanud Itaalia hereetikute rolli. Poola õukonna vahendusel toimisid nad oluliste vahendajatena humanistliku ladina keele jõudmisel Liivimaale. Siinne piirkond püsis muu Euroopa vaimueluga tihedalt seotud.

Kõigi nende kihistuste kaardistamine viib uurijad lõpuks laiema küsimuseni pärandi edasikandumisest. Ettekandes analüüsib Viiding siinse minevikumaailma osa, küsides lõpuks, kas vaatamata üksiktekstide unustamisele jäi neist kultuuriülekande kaudu hilisemasse siinse ala kirjandusse või mentaliteeti miskit universaalsena püsima.