Piiride tõmbamine on keeruline töö, eriti looduses, kus teravaid eraldusjooni kohtab harva. Nii ka astronoomias: teame, et on olemas tähed ja planeedid. Peale selle on olemas ka niinimetatud pruunid kääbused, suured gaasikerad, mis ei ole päriselt ei tähed ega planeedid, vaid midagi vahepealset.

On olnud üsna keeruline öelda, kust peaks jooksma piir hiigelsuurte gaasplaneetide ja väiksemat sorti pruunide kääbuste vahel. Tihtipeale on tõmmatud piir umbes 13 Jupiteri massi juurde; mis kergem, see on planeet, nagu Jupiter isegi, ja mis raskem, see on pruun kääbus.

Nüüd on Johannes Sahlmann Šveitsist Genfi Observatooriumist koos kolleegidega teinud ülevaatliku uuringu nii pruunidest kääbustest kui ka tähtede ümber tiirlevatest suurtest planeetidest ja avastanud, et väga vähe leidub taevakehi, mille mass jääb umbes 25 ja 45 Jupiteri massi vahele. Tundub, et hoopis sinnakanti ongi siis mõistlik piir tõmmata.

Sahlmann ja ta kolleegid kirjutavad võrguväljaandes arXiv, et seesugusel jaotusel on tõenäoliselt ka loomulik põhjendus. Kergemad ja raskemad gaasikerad on tekkinud eri moel. Planeedid, need kergemad, võivad tekkida noorte tähtede ümber tiirutavast gaasi- ja tolmukettast. Aga pruunid kääbused, nii nagu tähedki, tekivad väga suurte gaasitupsude kokku tõmbumisel. Selle loomuliku piiri järgimine teeb ka taevakehade praktilise liigitamise mugavamaks: piiripealseid juhtumeid, mida raske emmale-kummale poole paigutada, on vähe.

Vaata veel: How to sort the dwarfs from the planets (New Scientist)