Meedia pakub sisserändajaile virtuaalse kohaloleku võimalust ühtaegu nii lähteriigis kui sihtriigis. Näiteks annab see võimaluse osaleda rituaalsetel sündmustel nagu näiteks valimised, aga ka suhelda ja ostelda. Seeläbi mõjutab lähtemaa jätkuvalt inimeste arusaamu oma õiguste, võimaluste ja kohustuste kohta uues asukohariigis. Kuigi valdav osa Eesti venekeelsest elanikkonnast on siia asunud juba nõukogude ajal ning ligikaudu pooled on juba teise ja kolmanda põlvkonna eestimaalased, iseloomustab hargmaisus ka nende meediatarbimist. Nad jälgivad palju Venemaa televisiooni ja internetikanaleid ning osalevad suhtlusvõrgustikes.

Ent laialt levinud arusaam, et Eesti venekeelne elanikkond – välja arvatud väike rühm "eestistunuid" – elabki mentaalses mõttes Venemaal, ei ole päris tõene. "Inimeste poolt virtuaalselt ja vahetult kogetu on keerukamalt läbipõimunud, mis avaldub nii meediasisu vastuvõtuviisides kui ka identiteedi mustrites," rääkis Triin Vihalemm.

Lisaks eestistumisele ning Venemaa-kesksele diasporaaidentiteedile on kujunenud veel mitmeid kohalikke identiteedirühmi: kriitikud, pragmaatikud, kohapatrioodid ühes eripäraste meediatarbimise praktikatega. Sellest kirjutavad Vihalemm ja Leppik artiklis "Lõimumine Eestis: viis erikoelist mustrit". 

Professor Triin Vihalemma sõnul on Eesti venekeelse elanikkonna meediatarbimine üldjuhul mitmekesine: ligi 80% saab iga päev uudiseid nii Venemaa kui ka kohalikust venekeelsest, nooremad lisaks ka eestikeelsest ning lääne meediast ning suhtlusvõrgustikest. Kuid uudiste vastuvõtuviiside seoseid identeedi ning lõimumise viisidega on seni vähe uuritud. Eesti pakub selle empiiriliseks ja teoreetiliseks analüüsiks häid võimalusi.

Värskelt Eestisse tulnute meediatarbimist kujundab lähteriigi kultuur. Jätku-uuringus jälgitakse, kas ning kuidas see muutub sihtriigi ellu kohanemise käigus ning võrreldakse uussisserändajate poolset uudiste vastuvõttu Eestis teist ning kolmandat põlve olijate tõlgendusviisidega. Siinsete venekeelsete elanike seas peetakse kõige õigemaks kasutada erinevatest allikatest pärinevate infotükkidest pildi kokkupanemist ning iseseisvate järelduste tegemist.

Ideoloogiliselt vastukäiva meediasisu puhul tekib aga küsimus, kuidas otsustakse allika usaldusväärsuse üle? Kuna päevauudised konstrueerivad läbi uudisväärtuslikkuse ka ühiskonna norme ning vaikimisi normaalsusi, siis kuidas hargmaiste meediapraktikatega inimesed uudiseid tõlgendavad olukorras, kus riikide poliitilised normaalsused ja neist lähtuvad meediasõnumid on risti vastukäivad? Kuidas hargmaised meediatarbimise praktikad mõjutavad nende ühiskonda lõimumist ning kollektiivsete identiteetide kujunemist? Kuidas kujuneb allikaga nõustuv ja nendega väitlev tõlgendus? Need on peamised küsimused, millele TÜ kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm ja doktorant Marianne Leppik vastuseid otsivad.

2015. aasta jaanuarist juunini tegeleb Triin Vihalemm selle uurimisega Helsinki Collegium for Advanced Studies (HCAS) külalisuurijana. HCAS on Helsingi Ülikooli interdistsiplinaarne, rahvusvahelise teadlaskonnaga uurimis- ja arenduskeskus, mis pakub stipendiume sotsiaal- ja humanitaarvaldkonna teadlastele.

Vihalemm analüüsib keskuse juures võrdlevalt "vanade" ja "uute" sisserännanute meediapraktikaid ning uudiste vastuvõttu, tuginedes 2013-2015 Eestis kogutud ning kogutavatele andmetele. Muu hulgas plaanib ta võrrelda ka Eestisse rännanud venelasi Soome rännanutega. Uurimistulemustest avaldatakse artiklisari või kogumik.