Ajakirjas Addiction ilmunud kokkuvõte põhineb aastatel 1990-2013 ilmunud 17 uurimusel. Kaasatud töödes käsitleti alkoholitööstuse katseid mõjutada reklaamituru reguleerimist puudutavaid debatte, reklaamipiiranguid ja riikide üldist alkoholipoliitikat.

Laias laastus võib autorite sõnul tööstuse toodud argumendid jagada viide laiemasse kategooriasse. Majandusharu esindajad rõhuvad nii täiendava õigusliku raamistiku loomise tarbetusele, keeluga seonduvatele õiguslikele probleemidele, soovimatutele negatiivsetele tagajärjedele, poliitikavaldkonna üldisele keerukusele ja otsuseid puudutavate tõendite nappusele. Täpsemalt võib eristada 20 argumenti, millest 13 sobivad hästi iseloomustama ka tubakatööstuse käitumist.

Etteaimatavalt leiab ingliskeelsest teaduskirjandusest kõige sagedamini viiteid Euroopas ning Austraalias ja Okeaanias toimunud kokkupõrgetele. Harvem mainiti analüüsi kaasatud uurimustes Aasiat, Aafrikat ja Põhja-Ameerikat. Lõuna-Ameerikale ei leia paraku ühtegi viidet. Euroopa puhul võib eraldi välja tuua, et alkoholitootjate hinnangul on alkoholireklaamiga seonduv sageli juba niigi ülereguleeritud ja mõistlikum oleks toetuda majandusharu iseregulatsioonile. Samuti tuuakse välja reklaamipiirangute kahjulikku mõju majandusele.

Täpsed argumendid, nende piirkondliku kasutuse ja unikaalsete viitamiste arvu kaasatud uurimustes võtab kokku allolev graafik:

Suurbritannias asuva Bathi ülikooli alla kuuluva Ühendkuningriikide tubaka- ja alkoholiuuringute keskuse teadlaste analüüs ei piirdu vaid alkoholitööstuse poolt laialdaselt kasutatavate väidete ülesloetlemisega. Emily Savell püüdis kolleegidega seni avaldamist leidnud teaduskirjanduse põhjal panna proovile ka nende paikapidavuse. Töörühm nendib, et mitmete argumentide, eriti reklaamipiirangute soovimatute kõrvalmõjude osas puuduvad sõltumatud avalikkusele kättesaadavad analüüsid ja uuringud.

Samuti toob Savell kolleegidega välja viis üldisemat poliitiliste otsuste mõjutamiseks kasutatavat strateegiat. Nende rakendamise sagedus sõltub taas maailmajao eripäradest.

Sahara-taguses Aafrikas on infosõjas peamiseks tööriistaks otsene koridoripoliitika ehk kohtumised poliitikakujundajatega, poliitikute kolmadate osapoolte ja surverühmade kaudu mõjutamine ning regulatsioonide koostamisel oma abi pakkumine ja ministeeriumitega tiheda koostöö tegemine. Ent lisaks Lesothole, Malawile, Ugandale ja Botswanale võis näha sellest märke ka Iirimaa ja Tai puhul.

Euroopas võetakse sagedamini appi vähem silmatorkavad meetodid. Näiteks teaduskirjanduse valikuline tsiteerimine, variautorite vahendusel enda seisukohti toetavate uurimuste avaldamine ja oma analüüside koostamine, milles kasutatud tuletuskäike pole sõltumatult kontrollitud. Aafrika näidete puhul on dokumenteeritud raportitest tõendite välja jätmist. Savell märkis ERR Novaatorile, et Euroopas seatakse tihti küsimärgi alla ka retsenseerimise protsessi läbinud ja avaldatud teadusuurimuste järeldused.

Etteaimatavalt tegeletakse nii alkoholitööstuse-siseste ühisrinnete moodustamise kui ka väljaspoolt liitlastega otsimise ning pressikampaaniatega. Näiteid võib tuua Ameerika Ühendriikidest, Euroopast ja Aasiast.

Euroopas rõhub tööstus sageli ka alkoholitööstuse võimele end ise reguleerida ning kehtestada eelnevalt karmimaid ja tõhusamaid piiranguid. Omapoolsete järeleandmiste ja pakkumiste eesmärgiks on vältida täiendavate riigipoolsete reeglite kehtestamist. Tulemus ei vasta aga Iirimaa ja Suurbritannia näitel tihti riigi ootustele. Lesothos, Malawis, Ugandas ja Botswanas lõi alkoholitööstus kaasa uute regulatsioonide nullist välja töötamise juures.

Harvem ähvardatakse riike uute piirangute kohtus vaidlustamisega. Siiski on seda tehtud Tais ja mitmel pool Euroopas.