Kõigil on taskus mobiiltelefon, mida kasutades jätame me endast pidevalt jälgi: iga kõne, SMS või internetiühendus jätab andmebaasi märgi.

Inimeste privaatsust segamata on nende andmete põhjal võimalik saada inimeste üldisemate käitumismustrite kohta andmeid, mis varasemate uurimismeetoditega polnud lihtsalt võimalik. Hiljuti kaitses Tartu Ülikoolis doktoritöö inimgeograaf Olle Järv mobiiltelefonide andmete kasutamisest ühiskonna uurimisel.

Tema andmestikuks on anonüümsed mobiiltelefoni kõnelogiandmed. Kasutaja nime ja telefoninumbrit asendab anonüümne arvkood. Lisaks koodile on veel teada sugu, vanus ja kas mobiiltelefonikasutaja eelistab operaatorisõnumeid saada eesti või vene keeles.

Mis siis välja tuleb? Ammutuntud fakt on, et suur osa Eestis elavaid vene keelt rääkivaid inimesi eelistavad peamiselt venekeelseid ja Venemaa infokanaleid. Nad elavad teises infoväljas.

Kuid mobiiliandmed näitavad, et ka nende ruumiline maailm on Eesti piires teistsugune. Need tallinlased, kelle mobiiltelefoni lähevad operaatorisõnumid vene keeles, liiguvad peamiselt Tallinnas, selle lähiümbruses, näiteks Maardus ja Ida-Virumaa linnades. Mujale Eestisse nende liikumistrajektoorid peaaegu ei satu.

“Eestikeelsed mobiilikasutajad liiguvad Eesti piires palju rohkem. Aga ma ei saa selgitada põhjuseid, miks venekeelsed mobiilikasutajad ei käi näiteks Haapsalus või Mulgimaal,” ütles Järv.

Segregatsiooni ehk eri rahvusrühmade vahel valitsevat ruumilist lõhet on varem mobiiliandmete põhjal uurinud Järve doktoritöö juhendaja Rein Ahas, kes püüdis aru saada, kuivõrd eesti ja vene kogukonnad Tallinna piires üldse omavahel kokku puutuvad.

Millal me liigume?

Anonüümsed mobiiliandmed võimaldavad uurida inimtegevuse aktiivsust terve aasta lõikes, mida siiani teiste vahenditega uurida oli kas võimatu või äärmiselt keerukas.

“Keegi ei täida aasta otsa päevikut, märkides sinna täpselt üles kõiki oma käike,” ütles Järv. “Lisaks peaks keegi need päevikuandmed lõpuks sisestama, et neid saaks analüüsida. See on rahaliselt kulukas ja päris ajamahukas.”

Nii piirduvad inimeste reisikäitumist puudutavad uuringud tavaliselt mõnepäevaste päevikute abil tehtutega, millele parimal juhul tehakse poole aasta pärast kordusuuring. Pikimad senitehtud vaatlused on kestnud kuus nädalat.

Mobiiltelefonide andmestik on selles osas palju lihtsamini hallatav, uurida saab pikka perioodi, kasvõi tervet aastat.

Uuringusse valis Järv ligi 1300 anonüümse mobiilikasutaja andmed. Need on Tallinnas töötavad inimesed, kes paistavad silma üle keskmise aktiivse mobiiltelefonikasutuse poolest: nad jätsid endast mobiiltelefonivõrku jälgi kogu aasta jooksul ning helistasid või saatsid sõnumeid vähemalt 26 päeva jooksul kuus, keskmiselt ligi 7 võrgulogidesse jäänud jälge telefoni kasutamise kohta päevas.

Uuringute aluseks on ankurpunktide mudel, mis leiab inimese kaks kõige olulisemat kohta : üks, kus inimene viibib kõige sagemini tööajal, seda loetakse tinglikult töökohaks; teine, kus inimene on kõige sagemini õhtusel ajal, see on eeldatavasti kodu.

Suvel inimeste tegevusruum kahekordistub. Just juhuslike liikumiste osa on suvel suurem, juba ainuüksi ilm ja valged õhtud võimaldavad rohkem ringi sõita ja uusi kohti avastada. Siiski lisaks sesoonsele rütmile varieerub indiviidi ruumikasutus märgatavalt kõikide kuude lõikes, kusjuures nooremad mobiilikasutajad muudavad oma tegevusrütme aasta lõikes rohkem.

Keskmiselt on inimesel umbes kuus kohta, kus ta igapäevaselt viibib – kodu, töö, mingi kindel pood, lasteaed, võimalik, et mõni spordiklubi või kindel söögikoht.

“Aga ei saa ka välistada, et see kindel koht, kust pidevalt helistatakse on mingi ummikuristmik, kus oodates tehakse ajaviiteks osa vajalikke kõnesid,” ütles Järv. See aga ei ole probleemiks, sest järjest mobiilsemas maailmas on staatilistest kohtadest olulisem teada inimeste liikumisi nende kohtade vahel ja ümber.

 “Selliste andmete põhjal on võimalik üsna kiiresti tabada ära muutusi linnaelanike käitumises, korraldada paremini ühistranspordi marsruute, hinnata täpsemalt inimeste eksponeeritust ohtudele või saada aru sotsiaalsetest muutustest linna eri piirkondades,” ütles Järv.

Esialgu oli eesmärk välja töötada metoodika, kuidas mobiiliandmeid saaks rakendada inimese reisikäitumise uurimisel,  mida neist on võimalik välja lugeda ja mil moel rakendada ühiskonnas.

Eelmisel aastal uuris ta mobiiltelefoni logiandmete põhjal, kes on need inimesed, kes satuvad Tallinna lennujaama juures ummikusse, kust nad on pärit ning kuhu suunduvad pärast ummikust pääsemist.

Tallinna elanike ühe aasta liikumisaktiivsust analüüsiv artikkel ilmus ajakirjas Transportation Research C: Emerging Technologies.