Paleontoloogid on juba pikka aega oletanud, et tänapäeva imetajate kauged sugulased ei sünnitanud elusaid järglasi. Seni polnud aga leitud ühtegi fossiili, mis seda kahtlust piisavalt veenvalt tõestaks, sest pehmed munakoored säilivad setetes väga harva.

Umbes 250 miljonit aastat tagasi valitses Maal sündmus, mida tuntakse nn suure väljasuremislainena. Selle käigus hävis ligi 90 protsenti liikidest, kuna planeeti laastasid happevihmad, mürgised mered ja ulatuslik vulkaaniline tegevus.

Selles vaenulikus ja muutuvas keskkonnas tõusis domineerivaks liigiks sea suurune kihvadega rohusööja Lystrosaurus. Tegemist oli imetajate eellasega, kes kuulus sünapsiidide rühma ning suutis kohaneda äärmuslike oludega.

Uue analüüsi kohaselt võis just munemine olla üks peamisi strateegiaid, mis aitas sellel loomal ränga kriisi üle elada. Ajakirjas PLOS One avaldatud uuringus analüüsisid paleontoloogid kolme fossiili, kelle seas oli ka muna sees hukkunud isend.

Tehnoloogia jõudis kivistisele järele

Paleontoloog John Nyaphuli leidis kõnealuse fossiili Lõuna-Aafrikast Karoo piirkonnast juba 2008. aastal. Toona puudus aga piisavalt täpne tehnoloogia, et kivistise seest õrnu luufragmente eristada ilma leidu pöördumatult kahjustamata.

Olukord muutus alles hiljuti, kui uurimisrühm sai kasutada Prantsusmaal asuva Euroopa sünkrotronkiirguse rajatise abi. Sünkrotron-tomograafia rakendab kiirendatud osakeste tekitatud röntgenkiirgust, et luua fossiilidest ülitäpsed kolmemõõtmelised kujutised.

Kuigi fossiilist pole säilinud algset munakoort, viitab kivistunud mügariku suurus ja kuju selgelt munale. Skaneeringud näitasid lisaks, et väikese Lystrosauruse alalõug polnud veel kokku kasvanud.

Selline luude seisund on omane ka tänapäeva lindudele ja kilpkonnadele vahetult enne nende koorumist. See asjaolu andis teadlastele kindla viite, et loom hukkus muna sees olles.

Peale selle tuvastas uurimisrühm, et loote luud ja kõhred olid liiga nõrgad looma raskuse toetamiseks väljaspool muna. Võrdlus teiste uuringus kasutatud vastsündinud isenditega kinnitas, et see konkreetne loom hukkus tõepoolest munas.

Pehmed munad ja kiire kasv

Teadlaste hinnangul olid imetajate eellaste munad tõenäoliselt pehmed ja nahkjad. See selgitab ka põhjust, miks teadlased ei leia neid nii sageli kui dinosauruste kõva koorega mune.

Uuringu andmetel munes Lystrosaurus oma kehasuuruse kohta märkimisväärselt suuri mune. Suuremad munad olid vastupidavamad kuivamisele, mis andis liigile eelise põuases ja karmis keskkonnas.

Suurest munast koorunud järglased olid tõenäoliselt arenenud ja võimelised kohe ise toitu otsima. Selline elustrateegia võimaldas liigil kiiresti paljuneda ja tühjaks jäänud elupaiku uuesti asustada.

Lisaks pakub leid uut teavet imetajatele omase piima tekkimise kohta. Teadlased oletavad uuringu põhjal, et piimanäärmete eritised ei tekkinud algselt poegade toitmiseks. Võimalik, et näärmete sekreeti kasutati esmalt hoopis munade niisutamiseks ja kaitsmiseks bakterite eest. Alles hiljem evolutsiooni käigus kujunes sellest välja poegade toitmise viis.

Kõik märgid viitavad sellele, et Lystrosaurus kasvas kiiresti ja hakkas varakult järglasi saama. See andis neile olulise eelise pärast planeedi ajaloo rängimat väljasuremislainet.

Uurimisrühm märkis kokkuvõttes, et see loom täidab olulise lünga imetajate evolutsiooni mõistmises. Leid näitab, kuidas teatud paljunemisviisid aitasid liikidel suuri ökoloogilisi kriise ületada.

Tulevased uuringud teistes piirkondades võivad paljastada veelgi enam sarnaseid fossiile. Selleks on teadlaste sõnul vaja rakendada kaasaegset tomograafia tehnoloogiat juba leitud kivististele.