Üks ja sama pisike tiivuline, kaks maailma. Drosophila melanogaster ilmub hilissuvel, kui viljad on küpsed ja mahlased. Soome keeles on ta banaanikärpänen – küpse vilja saadik, magusa alguse kuulutaja. Eesti keeles on ta äädikakärbes – käärimise ja hapnemise märk.

Teaduse jaoks on see väike kärbes aga hiiglane: tema pisikesel turjal lasub suur osa geneetilise mõtlemise ajaloost.

Miks siis sugulaskeeled näevad sama olendit nii erinevalt? Võib-olla ei peitu põhjus kärbses, vaid hetkes, mil inimene otsustas talle nime anda.

Siin on üks seletus, mis on ühtaegu montypythonlik ja täiesti argine: süüdlane on köök. Sama kärbes ilmub sinna, kus magus hakkab muutuma millekski muuks. Soomlased kohtavad teda puuviljakausis ja annavad nime alguse järgi. Eestlased kohtavad teda siis, kui protsess on juba käima läinud, ja annavad nime lõpu järgi.

Nii sünnibki paradoks: mitte et üks rahvas armastaks magusat ja teine haput. Nad lihtsalt nimetasid sama kärbest eri hetkel.

Füsioloogia lisab siia veel ühe n-ö keelelise nüansi, nimelt algab maitsete eristamine suuõõnes asuva lihaselise keele pinnal olevatest retseptoritelt. Magusat tajub inimene sisuliselt ühe retseptorikompleksi abil, mis annab selge signaali: magus on magus. Hapu maitset vahendab peamiselt prootonitundlik kanal OTOP1.

Mõru jaoks on retseptoreid aga kümneid – inimesel ligikaudu 25 –, otsekui 25 vahepeatust teekonnal banaani maitsest äädika omani. Nendest vahepeatustest lähtuvad ajju ja sealt edasi mujale organismi suunduvad infovood, mille tagajärgi mõistuse keel erinevalt nimetab ning suus olev keel erinevalt ütleb.

Nii pole banaan ja äädikas mitte kaks vastandit, vaid ühe protsessi algus ja lõpp. Et jõuda hapuni, tuleb mõru varjunditega magusast edasi minna.

See ei ole tühikäik. Mõru ei tähenda ainult "Ettevaatust, mürgine!". See tähendab ka maitse küpsemist – teed kvaliteedini, kus magus ei ole enam lapselik ühetähenduslikkus, vaid mitmekihiline kogemus.

Teekonna lõpus võib seista äädikas: terav, nüansikas, gastronoomiliselt väärtuslik, kuid mitte selline, mis ihalema kutsub. Magus meelitab. Hapu pigem suunab ja piirab.

Võib-olla ei ütle banaanikärpänen ja äädikakärbes lõpuks kuigi palju selle pisikese tiivulise kohta. Need ütlevad rohkem keele kohta, samuti selle kohta, mida me üldse oluliseks peame: kas alguse lubadust või protsessi lõppu, kas magusa selgust või mõru varjundeid.

Ja võib-olla on õnn samasugune. Ta ei hüüa tulles. Ta peidab end igapäevases keeles – sõnades, millega me maailma nimetame.

Mõnikord ei lähe ju inimesed omavahel vastuollu mitte sellepärast, et nad näeksid maailma erinevalt, vaid sellepärast, et nad annavad samale asjale erineva nime. Just sellistes väikestes keelelistes valikutes peegelduvad sageli ka erinevad meeleseisundid.

Eesti Keeletoimetajate Liidu veebilehe rubriigis "Keeletoimetaja soovitab" ilmub 9.–23. märtsini keelenõusari "Akadeemikute eri", milles 12 Eesti Teaduste Akadeemia liiget jagavad oma tähelepanekuid tänapäeva eesti keele kohta. Kokku ilmub sarjas 15 keelesoovitust, millest osa avaldatakse emakeelekuul ka ERR-i teadusportaalis.